I have never...

Triinu sünnipäeval head ja paremat rüübates selgus, et me oleme üsna tegusad tüdrukud olnud. Nii mõnedki suutsid olla üllatajad. Väga äge. Me ei teinud kellelegi etteheiteid ega laimanud keskit.
Juba autoga Kreisse sõites kripeldas minus ärevus, et jess me lähme ja teeme jälle midagi koos. Ma polnud lihtsalt nii ammu majast välja saanud.
Kohale jõudes olin veel õnnelikum, sest meid ootas ees särav ja kaunis Triinu, keda ma polnud miljon aastat juba näinud. Tutvusin tema kodu hubase teise korrusega ja potsatasin mugavale karvasele istmele, mis oli kõige lähemal söögile ja joogile. Kerttu võttis mu kõrval istet ja siis me andsime vande, et me joome ennast sel õhtul täis. Ja seda me ka tegime.
Mammu haris meid nühkeka koha pealt, siis me tegime Kertule kerget elustamist ja siis me rääkisime haiglatest ja poistest ja igast naljakatest asjadest. Meil pole ammu nii informeerivat pliksikat olnud.
Jõuluvaheajal saame kokku ja lööme lokku ehk teeme kellelegi ka haruldase vastuvõtu.
Igatsen teid kõiki ja loodan peagi koos teiega taas särada. ( :

Libe oli.
Mammu oli veohobune.
Mul on hea meel, et te mul olemas olete.
Ja järgmine kord mängime nii, et rüüpamisõigus on neil, kes midagi teinud ei ole. : )

Lahkusin peolt karvase ja õnnelikuna. See oli üritus minu maitsele.