Looja, hoia Lapimaad ja andesta meile me vead.

Pealkiri on esimene rida laulust, mille me lasime tuulde Kuru teatris. Selles pühas paigas, mille laudteed on rüvetatud helesiniste lauajuppidega. Kole.

Pyhatunturi ja Põhja-Norra. 14.o8 - 23.o8.08

1. päev.

"Alta trinita beata.."

Öö möödus ilma uneta, kuid õnneks ei muutunud see eriti häirivaks. Hommikul kell 5 ja natuke peale, korjasin oma kompsud kokku ja panin Sepa maja poole ajama. Haarasin bussis enda lemmiku koha ja ootasin ja vaatasin, kuidas teised tulid. Kui Sepa maja juurest mõningad inimesed ennast bussi sisse olid sättinud, sõitsime platsile, kust ühinesid meiega ülejäänud toredad vandersellid. Seal selgus, et järgneval teekonnal istub minu kõrvale Katrin Helena, kes plaanis meiega ühineda sadamas.
Platsilt sõitsime edasi Uuemõisa suunas, kust haarasime peale üks-kaks inimest. Kuivajõe kandis tuli bussile ka Peep ja ta vend, kuid me pidime seal oma esimese pikema peatuse tegema, sest Peep magas pisut sisse ja suures tuhinas unustas oma esinemisriided koju ja seega ootasime ta isa, kes nendele kohe järgi sõitis. Seejärel võis sõit alata. Aeg-ajalt kuulsime jälle asjadest, mille Peep koju unustas, aga üldiselt valmistas see kõigile siiski nalja. No välja arvatud Peebule loomulikult. Aga kõik, mida ellujäämiseks vaja, oli kaasas.
7:45 väljus sadamast laev. Sinna läksin ma juba Katrin Helena seltsis. Laevasõit oli tüütult pikk. 100minutit siiski. Ja ma kahtlen siiani selle kapteni kaines olekus, sest minu meelest peaks laeva sõidutrajektoor olema sirgjooneline, aga seekord meenutas see rohkem sikk-sakki.
9:25 alustasime sõitu Helsingist Alavuse suunas. See tähendas esimest korralikku bussiund. Mõnus oli.
16:00 hakkas proov Alavusel. Kole oli. Ma juba hakkasin kahtlema, et kas me ikka läksime sinna reisile laulma, sest seda ei paistnud küll keegi oskavat. Või vähemalt lastekooris. Kell 18:00 hakkas kontsert ja see möödus sama inetult kui proov. Sanctus lihtsalt rikkus kõik. Kuid õnneks oli kontserdi lõpp suhteliselt normaalne ja aplausi me siiski teenisime.
Peale kontserti istusime taas bussi, et kimada 30km ja selleks korraks ennast ööseks sisse sättida. Ööbisime ühes toredas kohas, kus oli järv ja puha. Mina, Kertu ja Katrin Helena veetsime suurema osa õhtust sillal, kus oli meie parimaks sõbraks mr. Fotoaparaat. Naljakas oli.

Nii mõnedki nautisid saunamõnusid ja nii mõnedki tegid toas imelikke asju. xd Algatuseks olime need jällegi meie Katrin Helena ja Kertuga. Näiteks: kui ma üritasin tantsida nälginult moderntantsu, sattusin ma nii hoogu, et lendasin vägagi suure hoo pealt põse ja õlaga vastu betoonseina. Mu põsesarn andis ennast tunda reisi lõpuni. See muidugi valmistas mu K-tähega sõpradele tohutult nalja. Ja eks ma ise ka poetasin paar kõkutust huulilt.
Hetk hiljem üritasin ma tõmblevalt magada ja enne kui ma tõmblemagi jõudsin hakata, lõin ma enda varba vastu voodi metallvarba ära.
Peagi pugesin ma oma isikliku lina ja oranži magamiskotti vahele ja suikusin õndsasse unne.

"Pleni sunt caeli et terra gloria tua."

2. päev.
6:30 oli hommikusöök ning tund aega pärast seda alustasime me teekonda Rovaniemi suunas. Tee peal sõime salatit ja võileibu ja kohukest.
Natuke peale nelja jõudsime Rova motelli, kuhu viisime oma asjad ja kus sõime kerge lõuna. Peagi läksime kirikusse, kus algas kontserdi proov. Kõik oli juba natuke parem. Kell 19:00 hakkas kontsert ja see möödus valutult. Siin-seal esines küll eksimusi, aga üldmulje jäi siiski pisut parem kui Alavuse kirikus.
Peale kontserti läksime Oiva juurde, kus kõik toimis täpselt samamoodi nagu tavaliselt. Hea tuttav tunne. ^^ Kõigepealt tegime endale Saami passid.

See oli mul juba teine. Peale seda suundusime püstkotta, kus meist aeti välja kurjad vaimud, lonksasime magusat siirupit ja kuulasime vaikust.

"... maahiset maanrakon."

Peale püstkoda vaatasime põtusid ja läksime teise püstkotta, kus me järasime põdralihasuppi. Vastuoluline, kas pole? Kuskil seal vahepeal lugesid Pärja, Sten-Kristen ja Oiva sagaisme, nagu minagi kunagi vanal heal ajal.

"Inimese elu on nagu linnusitt merekivi peal. Kui esimene laine tuleb ja üle kivi pühib, siis seda enam ei ole..."

Enne lahkumist pomisesime ka ühe küsitava "Kom'i". Peale seda vurasime tagasi Rova motelli mökki, kus oli üsnagi hyva majutus. Mahtusime viiekesi mõnusalt sinna mökki ära.

3. päev.
Hommikul ärkasin ma suures paanikas. Ma ei kuulnud JÄLLE oma äratust. Mehis see eest sai minu kelditümmi järgi rokkida ja selle isegi kinni vajutada. Mina ei mäleta miskit. Ärkasin õpetajate koputuse peale. Kas ma olin enda peale solvunud, või mis? Mehis oli üllatunud, et ma selline närvihaige olen. Küsis, et kas ma olen alati selline. Teised teadsid kinnitada, et olen küll. xd Kuigi seekord olin ma isegi üllatunud, et ma sellise asja peale nii hulluks läksin. Samal ajal kui mina toas ringi jooksin ja närvitsesin, tegelesid naabermöki elanikud Pärja ja Peep oma hommikuse fotosessiooniga.

Esimese asjana peale hommikusööki suundusime me Jõuluvana residentsi. See oli küll võõras. Need suured raamatud olid läinud ja lapsesõbralikkusest polnud kübetki järel. See oli pigem nagu õudusfilmi võtteplats. Aga laulu me ära laulsime ja kommi me saime ka.
Peale seda läksime me Kiilonpää tundrut vallutama. Mida kõrgemale me jõudsime, seda kindlam ma enda surmas olin. Tundsin kuidas õhk kopsudest ainult välja läks ja sisse ei tulnud. Lõpuks jõudsin siiski elusana üles, puhkasin kümmekond minutit ja siis me tegime paar (loe: mõnikümmend xd) toredat hüppepilti.

Nendel hüppepiltidel on kokku kuhjatud 90% maailma kõige lahedamatest inimestest.
Peale Kiilonpää tundrat jõin ma vähemalt liitri vett ära ja siis sõitsime ööbimiskohta Törmasel. See oli kultuurimaja, mille jahedal rõdul me saime maitsvat lõunasööki nautida.
Kell 19.00 hakkas kontsert Ivalo kirikus. Esimest korda märkasin ma inimest, kes on mu lemmik inimene publikus. See oli vana tädi sellise sinaka kampsuni, hallide juuste ja suurepärase vanaema naeratusega. Kui me peale esinemist kirikust välja läksime tunnistasid paljud, et ta oli ka nende lemmik.
Publik hakkas vaikselt kirikust lahkuma ja siis tuli see tore tädi. Kuna ta meile kõigile nii sügava mulje jättis, otsustasime me talle kiriku ees veel ühe laulu laulda. Ainult talle. Laulsime talle rootsi laulu "Kom". Ja sealt tulid ka mu esimesed pisarad selle reisi jooksul. See oli lihtsalt nii ilus hetk. ^__'^

"La Di Da Di Dai Dam Da Di Dadi Daiam Da.."

Peale seda istusime bussi ja sõitsime tagasi ööbimiskohta. Mingil hetkel otsustasime me Mammuga jalutama minna. Lihtsalt niisama. Kõndisime mööda sirget asfalti kuni otsustasime pöörata metsa, kus kuulsime ojavulinat. Ronisime mööda kive ülespoole. Kõik oli nii pöörfi. Ja siis me jõudsime elektriliinideni ja Liset rääkis, kui väga talle meeldivad elektriliinid. Ja siis ma mõistsin, et üks lahedamaid omadusi Mammu juures on see, et tal on nii palju neid "oma asju", kui te aru saate, mida ma mõtlen. Näiteks see värk, mis tal on uste ja vaipadega. See on lihtsalt nii äge.
Kui kell hakkas palju saama, läksime me tagasi maja juurde ja sõime kala, mis selleks ajaks valminud oli. Peagi heitsin ma oma madratsile pikali ja tõmbasin lina peale, sest ma unustasin magamiskoti bussi. Aga und see ei seganud. Ainult natuke külm oli.

4. päev.
Magada lubadi sekund kauem ning hommikusööki jagati nii umbes täpselt kella üheksa-poole kümne paiku. Esimese asjana hommikul läksime me Inarisse Karupessa. Mingi järjekordne turistilõks. Ilma hääli lahti laulmata mõmisesime karutaadile ühe "Kom'i" ja siis see robot-topis-taadikene lalises meile mingit lindistatud teksti. Eesti keeles kusjuures.
Peale laulmist kupatati meid kõiki mäest üles karutaadi koopa juurde. See oli üks iso kivi, mille sees oli iso auk, millest me sisse pugesime. Seal kivis oli päris lahedalt ruumi.
Trepp läks edasi. Kaugemale ja kõrgemale. Ülevalt pidi paistma järv. Ja paistiski, aga kuskilt kaugelt ja jättis lombi mulje. Aga samas, milliselt platvormilt Soomes järve ei näe?
Kui me kunagi elusate ja tervetena trepist alla jõudsime, suundusime me suveniiri poodi. Seal poes olid oike hyvad käpikud ja sallid ja mütsid. Kuid samas olid need ka iso kallid. Mina ostsin poest vaid põdra pea kujulise saunakella ja muud miskit. Oleksin tahtnud Katrin Helenale ühed soojad ja karvased kõrvaklapid ka osta, kuid mul lihtsalt poleks jätkunud raha. Need maksid 58 eurot. ;)
Kui me poest lahkusime, läksime me bussi, tõmbasime kardinad ette, või siis ka mitte, ja hakkasime esinemisriideid selga panema. Kell 13 oli Inari kirikus lahtilaulmine ja mingi proov. Kõik oli vägagi miidiõuker. Samuti kontsert ise.
Peale kontserti ladusime endeid bussi ja sõit võis taas alata. Seekord oli sõit lühike. Mõned meetrid Siida muuseumisse. See on Põhjamaade muuseum. Seal nägime kuidas elavad ja elasid saamid, kuidas põtru kasvatatakse, milline on Lapimaa erinevatel aastaaegadel jms. Oli küllaltki huvitav, kuid teisalt pisut igav. Seega kokkuvõttes oli see selline neutraalne külastus.
Peale muuseumi jätkasime teekonda Utsjoe suunas. Mõningate tundide möödudes jõudsime väiksesse koolimajja, kuhu pillasime ka oma kompsud. Õhk oli, Põhjamaale omaselt, karge. Sättisime ennast sisse ning seejärel vahetasime riided jä seadsime end esinemiseks valmis. Õpetaja hoiatas, et publikut võib olla vähe, sest seal elab 0,25 in/km2, kuid siiski-siiski. Külarahvast oli vähemalt sama palju nagu eelmistel kontsertidel, kui isegi mitte rohkem. Kontsert ei olnud eriline õnnestumine. Pigem läbikukkumine. Kõige hullem oli Tormise "Ringmängulaul", milles meil sõnad lootusetult sassi läksid. Aga point on selles, et see oli üks kahest loost, mille sõnadest publik aru sai. Nii tohutult häbi oli. Ma arvan, et salmide järjekord muutus üsnagi seosetuks.

"Sitten sun kanssasi maailmalle lähten."

Õhtul einestasime üsnagi toredas kodundus klassis ja hirnusime end ribadeks. Te peaksite just meid palkama enda laulule koreograafiat tegema. Eriti Pärjat. ;) Põhimõtteliselt naersime me nii, et kõht kiskus krampi, riided lendasid seljast ja Jaanika ajas enda supikausi ümber. xd Jerichod ei suuda me vist enam kunagi tõsiste nägudega laulda. xd

"... and the walls came tumbling down."

Kui naljad olid naerdud, läksime me lavale kardina taha õndsat und magama.

5. päev.
Järgmisel hommikul ärkasime ka meie, vanad laplased, ärevustundega, sest see päev oli mõeldud Norra külastamiseks. Ja Soome-Norra piir oli meie ööbimiskohast kiviviske kaugusel. Bussisõitu alustasin ma korraliku uinakuga. Kui silmad avasin, ei mõistnud ma kohe, kus ma olen, sest aknast välja vaadates piiras mind veel imelisem maastik, kui ma oleksin osanud arvata. Maastik oli pisut keldihõnguline, vesi sillerdas tuhandetes värvitoonides ja mina sain olla selle kõige tunnistajaks. See oli samuti selline koht, mis pani mõistma, kui tühine osake on inimene siin maailmas. See on koht, kus loodus valitseb inimese üle, mitte vastupidi nagu tänapäeval üritatakse.
Sõitsime pikalt. Enamuse ajast istusin suu lahti, vaatasin aknast välja ning ohhetasin-ahhetasin või olin täielikus vaikuses. Meie sihtkohaks oli väike linnake Vadsö. Sinna viis üks pikkpikk tunnel, millest oli nii tore kiirestikiiresti läbi sõita. Mulle meeldibmeeldib kihutada tunnelitest läbi. (: See tunnel kammis jumalast korralikult ära. Ühel hetkel me lihtsalt jõudsime sinna. Läksime kirikusse, kus laulsime üht meie vana lemmikut. "Sa paned päeva särama" ja tegime ka ühe pisikese "Palve."

"Sind Jeesus taas saan tänada, et paned päeva särama."

Selle kiriku külalisteraamatust leidsime korduvalt Heli Sepa allkirju ning meie vanemate kooliõdede-vendade nimesid.


Peale kiriku külastust anti meile mõni vaba aeg. Käisime tutvusime kohalike kõrgete hindadega. Seejärel läksime kindlusesse, mis oli fotolt vaadates küllaltki kenake. Ja ega ta päriselt ka kole polnud. Kuid pisut igav. Aga enne kui me lahkuma hakkasime hakkas sõda. Üks sõjaväe vormis onu võttis ühest ruumist ühe mootoriga eksponaadi ja pani ajama sellega. See oli täitsa naljakas. Ja teadke, et neid suurt tumerohelist (peaaegu musta) ja valget palli ei tohi pildistada!

Kui me lahkuma hakkasime, avastasime tee peal õpetaja Sepa, kolm koera ja nende peremehed. Õpetaja palus neil meestel oodata kuni meie tuleme, sest äkki me tahame neile pai teha. (: Kui me bussini jõudsime, siis me istusime pisut seal laudade juures ja siis läksime bussi tagasi. Hakkasime sõitma Kaluriküla poole. Ja mina juba arvasin, et ma olen kõige ilusamad kohad ära näinud. Oo ei. See läks veel paremaks.

Kalurikülas me jooksime esimese asjana Põhja-Jäämerd katsuma. Me loopisime lutsu ka ja naersime ja lobisesime ja libisesime.

Peale vee katsumist ja nirkide vaatlemist oli söögiaeg. Sõime ülihead makaronisalatit ja - mu lemmikuid - pasteedisaiu. (: Peale söömist mõtlesime me Katrin Helenaga korra vaadata sinna pisut kõrgemale. Läksime ning siis hakkas ta igalt poolt merisiilikuid leidma ja ta võttis kaks endaga kaasa ka, et enda sõbrannale viia.

Kui me alla tagasi jõudsime, hakkasid kõik vaikselt lõpetama. Järsku tekkis meil idee, et me võiksime minna "Komiga" läbi küla. Ja saate aru? Me läksimegi. Issand see oli nii võimas tunne, mis sest, et me nägime tee peal ainult ühte meest ja ühte last, aga me ikkagi tegime seda ja see oli hea. See oli väga hea. Ja me laulsime "Joshuat" ja me üritasime veel laulda igasuguseid laule, aga asi on põhimõttes. Ja see, et me seda tegime ei unune mul eales.
Ummi sõitis bussiga meist vahepeal mööda. Ja kui me jõudsime ühe platsini, siis oli vetsupeatus ja kui meie tütarlaste koori vanem osakond seal järjekorras ootas, siis me meenutasime igasuguseid vanu laule. Leelotasime "Sirjelindu" ja "Tiideratast" ja "Mu süda ärka üles" ja igasuguseid muid asju. Peale seda istusime bussi, et sama teed pidi ööbimiskohta tagasi kihutada. Oli tunnel, oli vaade, oli vaikus ja ilu. (: Kuid vahepeal oli veel üks kitsas-kitsas poolsaar, millel asus üksik-üksik kirik. Aga loomulikult läksime me seda uudistama. See oli vana ja mahajäetud, kuid goosh, see oli kaunis. Tegime seal tillukese peatuse ja uurisime maad. Oivaline.
Jõudsime jälle Utsjoele ööbima ja siis nad mängisid hästi palju klaverit ja siis me laulsime ja siis oli tore. (: Ja Jaanika laulab nii ilusasti Muse - blackout'i. Ja siis me õppisime Love Songi laulma ja mängima. Ja Pärja ja Mammu tegid moderntantsu ja siis me tegime üldse igast asju ja siis ma kasutan hästi palju sõna siis ja siis... Une aeg!

"Blank stares at blank pages."

6.päev.
Ärkasime peaaegu koos kukega. Pisut hiljem. Sõime ning väljusimt Pyhatunturi suunas. Tee peal tegime peatuse, et külastada Huskyde kasvandust. See ei olnud see sama, kus me eelmine kord käisime. Kõik oli uus ja huvitav. Koerad olid armsad ja seal oli mitu kiisut kaa ja siis olid mingid tuhkrutaolised asjad ka. Ma ei oskagi selle kohta midagi kirjutada. Huvitav ja tore oli. Ja siis se üks kutsa tegi Shreki kiisu nägu. (:
Peale Huskydega kohtumist sõitsime veel ja olimegi kodus. Milline šokk neile, kes seal enne ka käinud on. Igal pool on kõik tehis. Ehitatakse ja laamendatakse seal. Miski ei ole enam nii nagu kunagi. Selle asemel, et aknast välja vaadata ja oravakesi puu otsas näha, nägime meie ainult koppa maas sonkimas. Seda ma nimetan masendavaks vaatepildiks. Miski polnud enam päris. Ainult see väike suveniiripood ja meie Hakakero. Seekord ööbisime meie kuskil allpool ühes teises mökis. See oli iso ilus. Vahepeal käisime poes ka ja otsustasime küpatorti teha. Tegime ka, aga see oli üks tosi imelik küpatort. Kuigi täiesti söödav.

"Kaks meest püüavad kala. Järsku kuulevad põõsastes sahistamist ja siilike ujub nende juurte. Siilike küsib: "Mehed, kas teil liimi on v?" Mõlemad mehed raputavad nõutult pead. Siilike läheb minema ja mehed püüavad kala edasi. Natukese aja pärast kuulevad mehed jälle põõsastes sahistamist ja tuleb jälle siilike. "Mehed kuulge. Näe, ma tõin liimi teile.""

To be continued...

7.päev.
Hommik jätab meile piisavalt vaba aega ja laisklemisaega. Ühel hetkel otsustas Mehis jooksma minna. Kui ta tagasi tuli, siis rääkis ta meile ühest kohast. Ühes orus oli üks väike veekogu ja oli pisike kosk ja palju udu ja müstikat. Ja ma arvan, et need kõik on seal siiamaani. Mehis kutsus meid kõik kaasa, et me ka seda müstikat kogeks. Asusimegi teele. Riiuriided seljas. Me läksime: Mehis, Mammu, mina, Nele, Miq, Jaanika, Katrin Helena ja Rasmus.
Kui me jõudsime sinnamaani, kus tuli ronima hakata, mida me kõik teadsime, et tuleb teha, vajusid nii mõnegi suud iseeneslikult lahti. Ma leian siiamaani, et Mehis on hull, et tal üldse tuli alguses idee sealt ronima hakata. Igatahes, me ronisime. Vingusime, karjusime ja ronisime. Tegelikult keegi ei vingunud ja ainult mina karjusin, aga kõik ronisid. Aga ma pidin ausalt vahepeal surma saama. Lahtistel kividel, mis on vihmaga kaetud, ei ole üldse nii kerge ronida. Mõnikord tuli meile ette täiesti sile 90kraadine sein, aga me saime üles ikkagi. Meil oli hea meel, et õpetaja Heli ei teadnud, mida me teeme. Ta oleks ühe korraliku šoki saanud.

To be continued...