Tulge lähme tantsupeole!

On üks neid õhtuid, kus on hea lihtsalt olla ja näiteks seda postitust siia kirjutada. Hea on istuda äsja pesust tulnuna siin, oma pehmete karvaste sokkide ja lohvaka pluusiga.
Eelmine nädal möödus suhteliselt sujuvalt ja ilma suuremate viperusteta.
Esmaspäeval käisin pealinnas ortodondil, kes ei andnud mulle mitte pooltki rõõmustavat uudist. Seejärel kolasin mõnes poes, kust ostsin mõne asja.
Teisipäeval oli ÕOV, kus panime paika teatripäeva teema, jõuludisko ja moeshow aja. Pärast käisin korra poes ja siis käisime Katiga Oliveril lasteaias järel ning seejärel haarasime oma kompsud ja läksime ujuma.
Kolmapäeval oli kooriproov, kus me õppisime ühte kosutavat Urmas Sisaski laulu. See lugu meenutab mulle Lapimaad. Issand, kuidas ma tahaks sinna tagasi. Eriti sügisel. Ma jätsin sinna midagi maha. Midagi, mida oli päris palju. Võib-olla liigagi palju. Igakord kui keegi midagi Lapimaast räägib, eriti Sepp, kes oleks vist ainuke inimene, kes täielikult mõistaks, mida ma sellest kohast arvan, siis alati tuleb mul kohutavalt enda emotsioonidega võidelda. Mõnikord jään mina peale, mõnikord nemad. Okei, jätame selle teema. Peale laulmist läksin millalgi õega ujuma ja peale sulistamist tulin koju ja lihtsalt puhkasin ja vaatasin telekat.
Neljapäeval oli neiduderühma proov, millest ma osa ei võtnud, sest mu jalg andis ennast veel päris korralikult tunda. Selle asemel istusin lavaäärel, kõlgutasin jalgu ja laulsin "Kulla kutset".
Reedel oli viimane koolipäev. Mitte midagi märkimisväärset. Peale kooli tulin koju ja siis läksin ujuma millalgi. Kati suutis teha vägagi mittegraatsilise konnahüppe, mis on suht meeldejääv. Poleks arvanudki, et kuskil vee sees olles võib olla surmale nii lähedal ainult naeru tõttu. Hirmus naljakas oli. Õhtul läksime Kati juurde ära ja tegime ühe küpatordi, mis oli natuke naljakas, aga täitsa hea. Sõime natuke seda, lakkisime natuke küüsi, vaatasime natuke telekat ja rääkisime natuke juttu. Pigem Kati rääkis, sest mina ainult mõtlesin. Isegi kui ma oleksin midagi öelda tahtnud, siis ma parem olin kuss, sest ma ei ole eriti rääkija tüüpi.
Laupäeva hommikul ärkasime ning sõime. Käisin korra kodust läbi ja haarasin paar ununenud asja. Pool kümme astusime bussi ja vurasime Pikavere poole laululaagrisse. Sain palju head ja paremat sealt laagrist. Olen veendunud, et oskan nüüd laulupeo laule tunduvalt osavamalt leelotada. Õhtul tegime rebastele retsi. Uued lauljad pidid laskma meil enda nägu sodida, pidid mõtlema välja võimalikult imelikke vastuseid, et me neid igavateks ei peaks ning pidid soiguma paar viisijuppi. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks olid vennad Aiaotsad, kes laulsid meile "Kikilipsu" ja "Piiluri laulu". 10+ teile selle eest. Te laulate täpselt sellise olekuga nagu meie koorile sobilik. Hiljem said need, kellel karistuste tahvlil punkt kirjas, pisut nosimist. Meisterdasime neile möksi, mis sisaldas sinepit, küüslauku, šokolaadi, mandariinimahla ja selle viljaliha ning pisut kohvipulbrit. Seda pidi sööma kalapulgaga. Nii mõnelegi meeldis see hõrgutis ja lõpuks ta otsa sai.
Peale retsi, mis sel aastal osutus küllaltki igavaks, olime me meie ööbimistoas ja lobisesime Peebu, Kerttu, Kertu, Rasmuse ja Sofiga niisama maast ja sitast. Ühel hetkel tegime spontaanse otsuse kõmpida Kerttu juurde ja tagasi. Mõeldud-tehtud. Et inimesi, kes sooviksid kõik kaasa tulla võimalikult vähe oleks, pidime oma käigu sooritama hiilides. Ütlesime õpetaja Sepale, et lahkume ööseks, et ta ei muretseks. Tegelik plaan sisaldas ka tagasitulekut. Mingil hetkel viskasime vammused selga ning asusime tormisele teele. Oli piisavalt tuuline, et Peep otsustas endale uue mütsi meisterdada. Müts kandis mingit 'säästu' logo. See oli üks nendest valgetest kilekottidest, millele on mingi roheline tekst peale tehtud. Olime kõik kurguni kinni nööbitud ning sammusime mööda kottpimedat teed, ainsaks valguseks Rasmuse telefonist sibav taskulambi kiir. Peagi olime kohal. Minu peamiseks hirmuks olid Kerttu koerad, kuid nendega me õnneks ei kohtunud. Läksime tuppa, kuhu jalutas sisse Kerttu rätiku väel isa. Peale seda kui me olime oma piinliku hetke üle elanud, otsustasime sauna ära kolida. Liikusime sauna ülemisele korrusele, kus oli üks kaheinimesevoodimadrats ja palju tekke ning patju. Sättisime end mugavalt sisse, et pisut lobiseda ja oodata, et ilm paraneks. Ilma paranemist me jäimegi ootama. Ühel hetkel otsustasime, et jääme siiski hommikuni, sest ilmastikuolud olid tõesti meie vastu kurjad. Seejärel me lobisesime palju-palju ja trükkisime Sofi telefoni erinevaid lauseid ja siis too kordas meile neid soomekeelse aktsendiga. Seksual Heaaling. I am bringing seksi pask. Yeah. (lugege neid kõiki nii nagu nad kirjas on). Millalgi uinusime. Kõik olid tihedalt üksteise vastu surutud, joped seljas ja tekid peal. Hubane oli, mis sest, et tuul akna taga möirgas. Öösel ärkasime aeg-ajalt kõik korraga üles, vahetasime asendit, uurisime, mis kell on, rääkisime nalja või paar ja uinusime taas. Keset ööd mõistsime, et on kellakeeramise aeg. Oi rist ja viletsus, kui meil tekkis dilemma kumma kella järgi minna. Pidime poole üheksaks koolis söömas olema. Hommikul ärkasime Kertu kella järgi kell üheksa, mis tähendas, et kell oli kaheksa. Lippasime ruttu õue, et asuda raskele rännakule läbi tormi ja tuule, kuid täpselt sel hetkel jooksis Kerttu vanaema õue ja lubas meid ära visata. Küsite, et kuhu mahuvad sisse kuus noort inimest? Kaubikusse ju. Kertu, Rasmus ja vanaema istusid ette ning mina, Kerttu, Peep ning Sofi sõitsime oma elu sõitu, taga kuudis. Noh, seal kaubiku osas. Nii naljakas. Kuhugi polnud istuta ega kuskilt kinni hoida. Jälle üks kogemus juures.
Hommikul jõudsime uniste koorikaaslaste juurde ning tegime end korda ja sõime ja laulsime paar laulu. Seejärel pakkisime asjad ning asusime koduteele. Sõidu ajal lobisesime Miqga ja ma jälgisin mööduvat maastikku.
Hea oli jälle kodus olla.
Algas minu vaheaeg. Pühapäeval, kui me koju jõudsime, otsustasin teha kerge uinaku, kuid nagu alati magasin ma jälle sisse. Kertu helistas mulle 5 minutit enne seda, kui me pidime platsi peal kokku saama, et tantsima minna. Oli paras hetk, minu sõbranna Paanika, saabumise ajaks. Õudne-õudne. Igatahes jõudsin proovi õigeks ajaks või isegi pisut varem. Rahunesin. Tuli välja, et sellest kujunes mu elu kõige toredam proov. Keerutasin seal Peebuga jalga, sest mu enda paariline oli kuskil kaugel Euroopas ära. Ja te ei kujuta ette ka, kuidas ma nautisin Peebuga tantsimist, sest ta oli partner, kes tõesti ise ka tahtis tantsida.
Aitäh Peep! (: xoxo.
Pühapäeva õhtu ma lihtsalt lebosin.
Esmaspäeval käisid Mai ja Mari külas ja siis läksime Ergo juurde. Lihtsalt naersime. Nagu meil ikka kombeks on, kui me Maiga kokku puutume. Linnapea Vops ja teised sõbrad.
Teisipäeva hommikul külastasin Mai residentsi, kus me Mariga pisut laulsime. Seejärel suundusime koolimajja, et garderoobi värvida. See kulges suhteliselt edukalt, kui välja arvada see väike happening põrandaga. Praegu ei saaks te midagi aru, et midagi juhtus ja mina teile ka ei räägi. Peale värvimist läksime Mai juurde tagasi, kus laulsime natuke veel. Siis Mari lahkus ja oli ka Mail aeg hakata asju pakkima. Pidin ta ikka bussi peale ära saatma. Ei raatsinud enda maja juures veel teda jätta. Bussikas saime nii mõnedki asjad selgeks räägitud ja nüüd on palju parem olla.
Kolmapäeval magasin kaua ja lugesin raamatut. Vaatasin päris palju telekat ka. Õhtul tulid Liset ja Kertu mulle külla. Passisime niisama ja Mammu kirjutas mulle haiku ka. ^^ Mulle meeldivad haikud.
Täna peaksin ma paaaalju koristama ja veel rohkem õppima, aga ma ei viitsi. Lihtne. Eks paistab, mida hommik toob.

Wish me luck.

Happy person.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji