Bi-normal.

Pärast tänast eksamit ei tulnud ma koju nagu tavaliselt pärast tüütut koolipäeva, vaid seekord läksin ma kesklinna, et Murakale sünnipäevaks kingitus ära osta. Kui ma olin üüratu "Väikse printsi" näppu haaranud, läksin ma võõrkeelse kirjanduse riiulisse helgust otsima, sest ma tean, et Murakale meeldib helge. Aga selle asemel vaatas mulle vastu üks raamat, mille seljale oli õrnalt kirjutatud: "Susanna, sa ju tead, et sa pead mu koju viima" ja ma tegelikult teadsin ka. Ilma, et mulle oleks seda kirja läinud vaja.
Kui kogu helguse eest oli tasutud, läksin ma kohvikusse, sest sünnipäevalapse kingitus ja kaart tahtsid veel natuke ilusaid sõnu lisaks. See tehtud, pöörasin tähelepanu enda raamatule. Raamatule, mis teeb mind õnnelikuks. Selle nimi on "No matter the wreckage" ja selle autor on Sarah Kay, kes on juba ammu oma TED kõnega mulle hinge ja südamesse pesa teinud (https://www.ted.com/talks/sarah_kay_if_i_should_have_a_daughter).
Kui ta sel aastal Eestis käis, siis jäi mul mingil totral põhjusel tema raamat ostmata (a la unustasin rahakoti koju vms) ja hiljem pidin pettumusega tõdema, et Eestist tema raamatuid mujalt ei saa. Kuid Rahva Raamat pole põhjuseta mu lemmik raamatupood ning täna oli ta riputanud kujutletava hüüumärgi selle raamatu kohale, mis pidi minu omaks saama.

Istudes seal kohvikus, nõudis mu raamat, et teda esimest korda avataks. Avasin. Raamatu sõna peab kuulama. Esimene luuletus kandis pealkirja "Love poem #137". Lugesin selle läbi. Ja siis lugesin ühe korra veel. Ja siis ma teadsin, et pean sellest luuletusest ruttu Mihklile pildi saatma. Sest kuigi ma ise tundsin ennast selles luuletuses ära, siis ma tahtsin teada, kas tema ka. Tema esimene reaktsioon oli: "woah, see on eriti sina ju". Ja oligi. Kui minuga piisavalt kaua koos elada, siis sa tead, et see luuletus olen mina. Ja seda rohkem ma mõistsin, miks ma selle raamatu ostma pidin.

I will wake you up early

even though I know you like to stay through the credits.

I will leave pennies in your pockets,

postage stamps of superheroes

in between the pages of your books,

sugar packets on your kitchen counter.

I will Hansel and Gretel you home.

I will talk through movies.

Even ones I have never seen before.

I will love you with too many commas,

but never any asterisks.

There will be more sweat than you are used to.

More skin.

More words than are necessary.

My hair in the shower drain,

my smell on your sweaters,

bobby pins all over the window sills.

I make the best sandwiches you’ve ever tasted.

You’ll be in charge of napkins.

I can’t do a pull-up.

But I’m great at excuses.

I count broken umbrellas after every thunderstorm,

and I fall asleep repeating the words thank you.

I will wake you up early

with my heavy heartbeat.

You will say, Can’t we just sleep in, and I will say,

No, trust me. You don’t want to miss a thing.

Kui ma hiljem sünnipäevalt bussiga koju sõites teisigi luuletusi lugesin, siis mõtlesin taaskord, et tahaksin ka selline inimene olla. Näha kõikides detailides ilu ja osata seda edasi anda nagu tema seda teeb. Ja siis mul meenus, kuidas Doris Kareva eelmisel nädalal mu empsilt küsis, et küllap võib varsti Värskest Rõhust midagi minu sulest lugeda ja see siiralt õnnelik naeratus, mis lugedes mu näol oli, hajus veidi. See küsimus ikka meenub mulle viimastel päevadel ja siis on jälle see tunne, et keegi surub nuga hästi natukene sügavamale südamesse, sest mul mõnikord on tunne, et olen hüljanud kõik selle, mis mulle tegelikult sobis. Kogu selle "pehme eriala" mulli, mille kohevuses mulle elada meeldis. Olen vahetanud selle korporatiivsuse ja kontoritöö vastu. Ja siis pean leppima nende õhtutega, kui ma tulen siia ja tunnistan, et mul on sellepärast natukene kurb.