Teater No99. Etendus no82 "Pea vahetus". Uusberg/Uusberg.
JA MA KÄISINGI TEATRIS! :')
Te isegi ei kujuta ette, kui hea tunne see on.
Igatahes, ma vist ei suuda praegu rääkida, mida ma kogu sellest asjast arvan, sest ma lähen hulluks kohe. Emotsioonide üleküllus. Ja see on ainult hea.
Lühidalt: ma armastan Uusbergi vendi. Mõnusalt flegmaatiline duo, kes viib minu mõtted kohe kindlasti uutele pindadele. Sinu silmis plingib seisukoht. Nii hea on näha kahte noort inimest, kes suudavad nii mitmel tasandil sügavuti minna ning Uku suudab seda veel teha läbi omapärase huumori, mis mõnikord lausa paneb küsima, et miks ma naeran? Näiteks ütles Geenius, et Pariis on kole linn. Ütles, et Pariis ei jätnud talle mingit muljet. Ja publik naeris. Nagu üks mees. Korraks turtsatasin isegi, kuid siis... Mõte: miks me naerame? Ma ei usu, et kõik inimesed publikus on kunagi Pariisi külastanud. Mina ka ei ole, aga ikka naersin. Küllap sellepärast, et kõik teised seda tegid. Aga mis õigusega siis naerda, kui keegi ütleb, et kole linn on? Ja üleüldsegi, kel neist on see kõige õigem tunnetus, et defineerida, mis on ilus? Ja üldsegi, mis muudab linna ilusaks? On see arhitektuur? Inimesed? Asutused? Puhtus? Kaunistused tänavapostidel? Üldine õhkkond? Kes oskab mulle vastata? Keegi ei tohiks seda osata.
Jah, tuli tuju filosofeerida. Etendus andis palju. Kahju, et ma ainult ei oska.
Ning ikka ja jälle imestan, kust leiab Pärt need kummastavad kokkukõlad. Tema looming kõlab küllaltki ebamaiselt. Värskendav. Hea. (Jah, mulle meeldivad täna lühilaused.)
Tahaksin veel teatrisse. Iga külastusega tunnen aina rohkem, et seal on hea olla. Peale teatri ei tahakski kuhugi minna. Eriti nüüd, peale seda staatilist, kuid samas nii mänglevat lavastust.
Ja tegelaskujude valik! Priit Võigemast sobis oma kössis oleku ja karva kasvanud näoga suurepäraselt mängima suitsiidset aegunud klaverivirtuoosi. Ja see tema suu kaudu väljendatud Uku Uusbergi idee! Ballett, mida tulevad vaatama surevad inimesed, kellele Debussy loo kõrghetkel süstitakse surmav doos. Et nad saaksid surra ilu keskel. Kuid me ei defineeri sõna ilu!
Ja Märt Avandi. Mul pole piisavalt erinevaid tähekombinatsioonegi, et rääkida, mis ta kõik ära tegi. Aga tema lavanaer... <3.
Ja kõlarist tuleva Etsi huumorihetk! Rong lahkus täitsa õigel ajal.
*Tahtis hõljuda enda palapilves.
*-Jube kergelt võtad Jumala nime suhu!
-Jah, mis siis? Tunned teda või?
-Ei! Pole au olnud.
*Vabandust, kuid kas ma võiksin ka vestluses osaleda? (dialoogis)
Ja hästi minimaalselt meenutas etenduse ülesehitus E. Albee "Loomaaialugu", mis on minu meelest väga hea teos. Kuid arvestaksin Uusbergi sisulist külge tugevamaks ja mitmekülgsemaks. Käsitleti väga erinevaid aspekte, kuid miski ei tundunud kiirustatuna või pealiskaudse käsitlusena.
Uku ja Pärt Uusberg! Nad on need inimesed, kelle pärast peaks teistel noortel tekkima tunne, et nad on juba hiljaks jäänud. Et neil pole enam mingit võimalust läbi lüüa. Vähemalt loomealadel. Nad on minu maitse järgi andekuses üsna tipus. :')
Tänane päev oli hea.
+
Raamatupoest sai soetatud Jim Ashilevi "Portselansuits". Lootuses, et see on vähemalt sama hea või paremgi, kui "Nagu poisid vihma käes". Olen 26ndal lehel ja mulle tundub, et Ashilevi püüab saavutada samuelbeckettilikku absurdi ja lõpuootust, kuid siiani pole veel välja tulnud. Beckett'i "Lõppmäng" on täiesti omaette kategooria. Ashilevi on julge, hakates sammuma selle jälgedes. KUIGI... ma ei tea, kas see oli taotuslik või juhuslik. Igatahes nii tundub. Teos on kuidagi veniv ja ei ole piisavat pinget. Eriti võrreldes "Nagu poisid vihma käes"'ga. Aga eks ma ootan huviga, mis järgnevad leheküljed toovad.
Ja Virginia Woolf'i "Lained" ostsin ka.
Hea. Parem. Parim! <3
Te isegi ei kujuta ette, kui hea tunne see on.
Igatahes, ma vist ei suuda praegu rääkida, mida ma kogu sellest asjast arvan, sest ma lähen hulluks kohe. Emotsioonide üleküllus. Ja see on ainult hea.
Lühidalt: ma armastan Uusbergi vendi. Mõnusalt flegmaatiline duo, kes viib minu mõtted kohe kindlasti uutele pindadele. Sinu silmis plingib seisukoht. Nii hea on näha kahte noort inimest, kes suudavad nii mitmel tasandil sügavuti minna ning Uku suudab seda veel teha läbi omapärase huumori, mis mõnikord lausa paneb küsima, et miks ma naeran? Näiteks ütles Geenius, et Pariis on kole linn. Ütles, et Pariis ei jätnud talle mingit muljet. Ja publik naeris. Nagu üks mees. Korraks turtsatasin isegi, kuid siis... Mõte: miks me naerame? Ma ei usu, et kõik inimesed publikus on kunagi Pariisi külastanud. Mina ka ei ole, aga ikka naersin. Küllap sellepärast, et kõik teised seda tegid. Aga mis õigusega siis naerda, kui keegi ütleb, et kole linn on? Ja üleüldsegi, kel neist on see kõige õigem tunnetus, et defineerida, mis on ilus? Ja üldsegi, mis muudab linna ilusaks? On see arhitektuur? Inimesed? Asutused? Puhtus? Kaunistused tänavapostidel? Üldine õhkkond? Kes oskab mulle vastata? Keegi ei tohiks seda osata.
Jah, tuli tuju filosofeerida. Etendus andis palju. Kahju, et ma ainult ei oska.
Ning ikka ja jälle imestan, kust leiab Pärt need kummastavad kokkukõlad. Tema looming kõlab küllaltki ebamaiselt. Värskendav. Hea. (Jah, mulle meeldivad täna lühilaused.)
Tahaksin veel teatrisse. Iga külastusega tunnen aina rohkem, et seal on hea olla. Peale teatri ei tahakski kuhugi minna. Eriti nüüd, peale seda staatilist, kuid samas nii mänglevat lavastust.
Ja tegelaskujude valik! Priit Võigemast sobis oma kössis oleku ja karva kasvanud näoga suurepäraselt mängima suitsiidset aegunud klaverivirtuoosi. Ja see tema suu kaudu väljendatud Uku Uusbergi idee! Ballett, mida tulevad vaatama surevad inimesed, kellele Debussy loo kõrghetkel süstitakse surmav doos. Et nad saaksid surra ilu keskel. Kuid me ei defineeri sõna ilu!
Ja Märt Avandi. Mul pole piisavalt erinevaid tähekombinatsioonegi, et rääkida, mis ta kõik ära tegi. Aga tema lavanaer... <3.
Ja kõlarist tuleva Etsi huumorihetk! Rong lahkus täitsa õigel ajal.
*Tahtis hõljuda enda palapilves.
*-Jube kergelt võtad Jumala nime suhu!
-Jah, mis siis? Tunned teda või?
-Ei! Pole au olnud.
*Vabandust, kuid kas ma võiksin ka vestluses osaleda? (dialoogis)
Ja hästi minimaalselt meenutas etenduse ülesehitus E. Albee "Loomaaialugu", mis on minu meelest väga hea teos. Kuid arvestaksin Uusbergi sisulist külge tugevamaks ja mitmekülgsemaks. Käsitleti väga erinevaid aspekte, kuid miski ei tundunud kiirustatuna või pealiskaudse käsitlusena.
Uku ja Pärt Uusberg! Nad on need inimesed, kelle pärast peaks teistel noortel tekkima tunne, et nad on juba hiljaks jäänud. Et neil pole enam mingit võimalust läbi lüüa. Vähemalt loomealadel. Nad on minu maitse järgi andekuses üsna tipus. :')
Tänane päev oli hea.
+
Raamatupoest sai soetatud Jim Ashilevi "Portselansuits". Lootuses, et see on vähemalt sama hea või paremgi, kui "Nagu poisid vihma käes". Olen 26ndal lehel ja mulle tundub, et Ashilevi püüab saavutada samuelbeckettilikku absurdi ja lõpuootust, kuid siiani pole veel välja tulnud. Beckett'i "Lõppmäng" on täiesti omaette kategooria. Ashilevi on julge, hakates sammuma selle jälgedes. KUIGI... ma ei tea, kas see oli taotuslik või juhuslik. Igatahes nii tundub. Teos on kuidagi veniv ja ei ole piisavat pinget. Eriti võrreldes "Nagu poisid vihma käes"'ga. Aga eks ma ootan huviga, mis järgnevad leheküljed toovad.
Ja Virginia Woolf'i "Lained" ostsin ka.
Hea. Parem. Parim! <3
mul on täpselt sama hullud emotsioonid teatrist tulles või uut raamatut ostes :) niiii äge :)
VastaKustuta