tuulesuund on nord

Issand, ma olen üks suur unepall ise, aga tahaks ikka kõik muljed ära rääkida.
Salmistus käisime ju. See oli selline projekti lõpetamine või nii. Sõitsime mere äärde puhkama ja kokkuvõtteid tegema. Esimese asjana kohale jõudes valisime endale toad ning siis haarasime rätikud kaenlasse ning läksime mereranda. Päike paistis, tuul puhus ja vesi oli hiiglama soe. Naeratused libisesid kõigi huulile ning vesine lebo võis alata. Kiku tegeles liivalossi meisterdamisega ka, aga ma ei viitsinud teda eriti aidata.
Seejärel sõime veidi, mängisime lauamänge ja ma suutsin hakkama saada oma esimese feiliga. Haha, ma istusin tooliga läbi põranda. xd Kristjanil ja Kertul oli hetkega palju naeru, mida pugistada. Kiku haaras mu käest šokolaadi ja arvas, et ma peaks dieedile minema. xd
Seejärel suundusime tagasi suurde saali ja tegelesime veidi salvrätikunstiga. Viis pluss tegevus, sest see on lihtne ja ilus. Nii mõnigi sattus hoogu. Ehk liigagi hoogu. :D Tuleb tunnistada, et see on üsna sõltuvust tekitav. :D
Õhtul oli lebo, oli saun, veel lauamänge, grill, väike olemine Sillu, Tipsu ja Sireti toas ja lebolebolebo. Vahepeal käisime veel rannas ka. Seekord võtsime Twisteri ka kaasa. Kõigepealt mängisime meres "Flying Thing-ga" ning seejärel suplesime veidi ja asusime Twisterit mängima. Uušes. Esimene mäng elus läks küll väga mööda. :D Mehis lükkas mind ühe kerge puusanõksuga sellelt kilelt maha. :D Viimane mäng oli ultimate-Twister. Tipsu üritas mind ära kägistada, Kiku ja Mehis andsid endast parima, et mind kilelt maha puksida ning ülejäänud üritasid lihtsalt mu olemist piisavalt ebameeldivaks muuta. Keegi, kes seda asja keerutas, ei olnud ka väga minu poolt, sest millegi pärast pidin ma suure osa mängu algusest ühel käel olema. :D Aga lõpptulemus mulle meeldis, sest ma olin üks tubli võitja. (:

Järgmine hommik hakkas võimlemisega, mida Kiku meile kastemärjal muruplatsil tegi. Kerge massaaž ja hommikueine. Ei saa kurta. Mängisime mõned lauamängud ning seejärel asusime kokkuvõtteid tegema. Igaüks pani jälle paar paremat sõna kirja ning tapeedirullile märgiti üles erinevad ülesanded millega keegi tegeles. Arutasime projekti kitsaskohti ja õnnestumisi. Ühine otsus oli, et ka järgmine aasta peab ikka millegagi hakkama saama. Ilmselgelt saame ju. Selle kokkuvõttegi ajal jõuti mult küsida, et kas ma juba nutan või mis. xd ma panin tähele, et seda küsiti minult veel päris mitu korda ka õhtupoolikul ning järgmisel päeval. Peab tõdema, et ma olen saanud endale oma nutja-kuulsuse. :D (ja kui nüüd saladuskatte all öelda, siis nii mõnegi inimese sõnad ja minu enda mõtted tõid ka kokkuvõtete tegemise ajal mulle pisara silma, aga ärge seda teistele öelge 8-))
Kui kokkuvõtted tehtud alustasime lõunasöögiga ning arutasime edasi järgmise aasta plaane. Midagi kindlat küll veel paika ei saanud, kuid siiski. Nalja sai ja väike ajurünnak toimus ka.
Peale söömist vahetasime riided, võtsime rätikud kaenlasse ja alustasime matka Valkla randa. Kohale jõudes hakkasime end ette valmistama süstamatkaks. Me Kertuga olime koos ühes süstas. Liival seistes alustasime juba vaidlemisega, et kumb istub ette ja kumb taha. Kumbki ei olnud eriti õnnelik tüürija rolli üle, mis tagumist ees ootas, kuid lõpuks andsin järgi ja võtsin koha sisse ühe süsta teisel istmel. Sättisin pedaalid õigele kaugusele, venitasin põlle üle kokpiti ning haarasin aeru kätte. Mõlemal Kertuga oli surmahirm sees, kuid veele libisedes rahunesime vaikselt maha. Esialgu ei tahtnud mu kordinatsioon töötada ning sõudmine ja tüürimine korraga eriti välja ei tulnud. Kuid ajapikku ma harjusin ning kui päris aus olla, siis enda meelest tuli mul tüürimine päris hästi välja. Vähemalt paremini kui ma olin oodanud. Pedassaarele jõudes tegime saarel väikse jalgsimatka ning siis jälgisime vastaskaldal toimuvat Erna-showd. Jälgisime kuidas mehed enda kummipaatidele hoogu andsid ning kuidas kaldal mürsud plahvatasid. Olime mõttes Peebu, Rasmuse ja Otiga. Siiski oli ju nende suur eesmärk Erna retke võit. Ei teagi, et kuidas neil läks.
Veidi aja pärast sõudsime saare teise külge, mis oli juba füüsiliselt keerulisem. Käed olid väsinud ja lained ning kivid ei aidanud kaasa.Väike peatus, ringkäik ning siis täiskäigul alguspunkti poole tagasi. Loomulikult hakkasin ma torisema, kui ma tundsin väsimust ning asjad ei läinud päris nii nagu mina tahtsin. Sain ju aru küll, et ega Kertu ka ei jõua sõuda (ma isegi ei jõudnud), aga ikka õiendasin. Kertu seevastu noris mu tüürimisoskuste kallal ja mina ikka ja kohe tema rütmi kallal. Mõlemad väsinud ja mossis, kuid ometi oli põnev ka. Kaldale jõudes oli juba kõik palju parem. Üldmulje oli super ja täna mu käed isegi ei valutanud mitte, mida ei saa aga Kertu kohta öelda. :D
Meid ootas ees jalgsimatk tagasi Salmistusse ning seejärel väike puhkepaus, lauamängud ja söök. Õhtu jooksul grillisime veel vahukomme ja vorste, lobisesime maast ja ilmast, kindlasti mängisime lauamänge ja loomulikult nokitsesime oma kunsti kallal.
Sel ööl oli uni magus.
Hommik algas minul, Kertul ja Mammul köögis. Hakkisime kurki-tomatit, Mammu keetis putru ning ladusime kõik hommikusöögiks vajaliku letile. Seejärel astusime õue, kus algas järjekordne hommikuvõimlemine, mida viisid läbi Kelli ja Kaire. Jooksime sõna otses mõttes merre ja alustasime tavapäraste soojendusharjutustega. Siit sealt kostis hommikusi unenurinaid vees tatsamise kohta, kuid ometigi tehti kõik kükid ja kaelapoolringid usinalt kaasa.
Seejärel nosis iga üks oma hommikusööki, mängiti taas lauamänge jnejne. Mammu tagastas mulle ka mu sõbrapäeviku, millega kaasnes mu nunnu-naer ja hiiiiglaslik naeratus. Ma nägin nii mõndagi küsivat pilku, mis küsis "Mis sul viga on?" Aga ma olin lihtsalt õnnelik ju. (:
Pool kaksteist tuli üks Kristjani moodi jõuluvana ja jagas pakke, mille iga üks omal moel välja pidi lunastama. Meie Nelega otsustasime hundirataste kasuks. Ma polnudki kunagi nuudlikätega hundiratast proovinud teha. Päris hästi tuli välja.
Sõit koju kulges viperusteta. Heade mõtete, heade sõprade ja hea tuju seltsis.

Koju jõudes külastas mind korra Kati. Ta ütles mulle mingi jutu sisse, et ta ei tea inimest, kes oleks nii tihti nii paljudest inimestest ümbritsetud kui mina. Ja kui ma selle üle järgi mõtlesin, siis taipasin, et see on üks ilmatult suur kompliment minu jaoks. Mu üks hirmudest on ju see, et ma jään üksi, aga järsku taipasin, et see pole tõepoolest nii pea juhtumas. See oli armastore ja meeldejääv. ^^

Kui Kati lahkus otsustasin mina lõunaunne suikuda. Mitu tunnikest said meeldivalt sisustatud, missest et ma vihkan magamist ja leian, et see on ajaraiskamine. Ometigi on see aja raiskamise parim viis. Ärgates kutsuti mind Mäksi juurde grillima ning ilmselgelt olin ma nõus. Olin entusiast ning olin esimesena kohal. Mäks oli just lahkumas ning seega alustasin ma pidu üksinda. :D Mäks käis Erkil ja Mikul järel kui mina samal ajal valvasin tuld ning jagasin muruplatsi killerkiisuga. :D
Peagi olid nad tagasi ning tuli ka Nele. Alustasime salati valmistamise ja vorstide grillimisega. Salmistust järgi jäänud toit tahtis ju hävitamist. Õgitõbi lõi tänasel õhtul kõigil välja. Vahepeal tulid veel Mari, Mehis, Pisi, Risto ja Sillu ka.
Ja siis me sõime ja mängisime Sõnamängu ja arutasime järgmise aasta projekti, mis muuhulgas juba natuke jumet hakkas võtma. Eriti kui arvestada, et Nele läheb laibakoristajana tööle. :D Ja ohh üllatust, me saime isegi Psühholoogi mängida, sest ei Erki ega Pisi polnud seda kunagi mänginud. Nalja nabani ja kui te kunagi mingit vastust ei peaks teadma, siis öelge "Ford". See peaks hädast välja päästma. :D

Nüüd olen ma kodus. Ülimalt rahul enda viimaste päevadega ja tean, et sama head ja paremadki on veel tulemas. Ja ühe rohkem veendun ma selles, et ma olen üks õnnelik tüdruk. (:

-mau.

Järgnevatel päevadel almanahhitan, et me teid kõiki juba kokku saaks kutsuda.



Mis muutus?