Are you going to be Marilyn or a whore of the stage?
Alustan ilma pikema sissejuhatuseta.
Neljapäev.
SPORDIPÄEV ! Millal ma viimati sellisest üritusest osa võtsin? Igatahes olin kell kaheksa kohal ning võtsime peagi terve spordipäevaseltskonnaga ennast staadionile rivvi, kui seda nii võib nimetada. Alustasime soojendusjooksuga 800m, sellele järgnes ühine soojendus, mille kava mulle eriti ei istunud. Polnud eriti my cup of tea. Terve selle aja porisesin ja torisesin. Esimese alana oli meie vanuserühmal kuulitõuge. Tõukasin tubli 6m ja 74cm. Ise olen rahul küll. Kuul oli küll ainult 3kg, aga no ma pole eriti osav sportlane ju. ^^
Järgmisena ooooootasime pikalt, et tegeleda kerge odaviskega aka Sparta. Selle tulemust ma ei teagi ja andmed läksid vist kaduma ka. Igatahes läksin peale seda tribüünile ootama, et tuleks meie 100m, sest vahepeal oli veel kõrgus ka, selle ma jätsin seekord vahele. Nautisin tribüünil seltskonda, ilusat ilma ja lahedat vaatepilti. Tore on vaadata, kuidas kõik staadionil ühe ja sama eesmärgi nimel rabasid. Eesmärgiks oli võita või siis leebemal juhul isiklik rekord teha.
Kui meie 100m tuli ja ma ennast stardiks valmis sättisin, läksin ma närvi. See ei ole saladus, et ma eriline jooksja ei ole. Kohtadele! Valmis olla! LÄKS!! Panin niimoodi kohalt ajama, et ise ka ei usu. Mingi pika sekundi ma isegi juhtisin. Saage aru, MINA juhtisin! Finišisse jõudsin küll enda jooksust pmst viimasena, sest meil oli Kertuga tasavägine lõpp, aga siiski oli see vist mu elu parim jooks. Kuid siis öeldi meile, et me peame uuesti jooksma, sest nad ei saanud stoppereid käima. Kas ma solvusin või jaa? Kõik tunduski liiga ideaalne. Uuesti jooksmisest ma keeldusin. Ei, aitäh.
Ootasin kuni meie vanuserühmal 100m lõppes, et saaksime minna kaugusesse. Kaugushüpe oli sel aastal nii vinge. Minu jaoks, ma mõtlen. Juba hoovõtu jooksu oli nii lahe teha ja siis kerge õhulend ja pots, kontakt maaga. Viimase hüppe eesmärgiks seadsin endale 3m 20cm, sest ma hüppasin vist sel aastal üldse esimest korda 3m täis xd Aga kolme kahekümne asemel hüppasin 3,30 ja olin ülimalt rahul. ^^ Minu jaoks oli sellega spordipäev läbi, kuid ma kolisin tribüünile koos teistega, sest neil pidi varsti hakkama 800m, millest mina vabastatud olin. Ootama pidi rohkem kui kaua. Me Meriliniga, kes ei teinud üldse kaasa vaid päevitas tribüünil, käisime vahepeal söömas ka ära. Pilaff oli nagu Kose koolis öeldakse. Terve jooksude aja ergutasin ma kõiki ja tundsin ennast seal juures ülimalt hästi. Ma olen elus ainult korra kõvemini ja rohkem karjunud - Korni kontserdil. Mul oli nii hea meel, kui ma nägin, et tänu minu ergutamisele pani nii mõnigi oma jalad enne finišit kiiremini käima.
Erki raudselt võitis ka oma jooksu ainult tänu mulle. Ja ausalt ka üks poiss tegi oma vanuserühmas maailmarekordi. See oli lihtsalt hämmastav kuidas ta jooksis. Vaatasin terve aja suu lahti ja olles kindel, et ta väsib lõpuks ära, aga kus sa sellega. Kui mina saavutan jooksmisel enda kiiruse maksimumi, siis tema jooksis kiiremini veel ja seda terve tee, mitte ainult spurtides. Terve ta jooks oligi üks hämmastavalt kiire spurt.
Igatahes tuli lõpuks Kertu, Kati ja Mari kord. Elasin enne finišit kaasa nii kuis jaksasin. Kati ja Kertu ütlesid, et kui ma karjunud poleks, siis nad poleks vaevunud seda spurti tegema ka. Hea on mõnikord natukenegi kasulik tunduda. ^^
Seejärel lonkisin koju, käisin ekstranauditavas pesus ja läksin bussi peale. Meie sõrmustepeo kord oli nüüd minu aega kulutada. Me läksime Tarsi tallu Kapa-Kohilas, kus me eelmine aasta tutipeol käisime. Seal on ju baa-tuu-did. ^^ Hüppasime ja sõime ja hüppasime veel. Erkil läksid püksid ja minu liibukad katki. Hüppamisest ofc. xd Ja selle kõige vahepeal oli ülim veesõda. Kõigepealt tulid poisid veepüstolitega, mille üks kohalik väike poiss neile andis (see poiss oli paras psycho btw xd). Otsustasin vastu hakata, teades, et ma tegelikult ei saa nende vastu, kuid siiski. Võtsin püstoli, mis kahjuks eriti ei funganud. xd Astusin Kaspari, Margi ja Sandri vastu. Alguses aitas mind Kertu ka, aga seda polnud kauaks. Mingil hetkel tuli kuskilt Ken ka minu vastu. xD Lõppes kõik sellega, et ma sain räigelt pwni ja lõpuks viskas Ken mulle pool kaussi vett selga, sest ma polnud piisavalt vastupidav ja piisavalt väledate jalgadega, et tema eest ära joosta. Õnneks olin ma seda kõike ette näinud ja tagavara t-särgi kaasa võtnud. ^^
Millalgi enne veesõda oli ka sõrmuste jagamine. Sõrmustega oli jama. Meie eesnimesid polnud sinna sisse graveeritud. xd Alguses sain sõrmuse, kus oli kirjas O. Arvasin, et see on siis ehk minu oma, kuid eksisin, see oli hoopis Minna oma. Seejärel otsisin sõrmust, kus oli siis äkki lihtsalt kirjas 51. lend, kuid neist ei sobinud ükski. Läksin juba närvi, sest arvasin, et tellisin vales suuruses sõrmuse, kuid kuna mitmed sõrmused puudu jäid, siis hakati asja uurima. Õpetajad olid juba mõned nimedega sõrmused kõrvale tõstnud. Ka Oja oma lebas nende kõrvale pandute hulgas. Tuju läks otsemaid paremaks. Kella poole üheksaks jõudsin ma oma koju, oma tuppa. Tore oli kõik. Kuigi terve neljapäevase päeva vaevas mind üks asi. Ma ei saanud oma nägu liigutada ja ma olin tulipunane näost. Ma sain spordipäeval liialt palju päikest. Tänaseks alles on nägu enam-vähem. Pisut annab veel tunda.
Ma nüüd jälle rohkem ei viitsi blogida. xd Ma tulen millalgi hiljem ja blogin reede ja laupäeva kohta ka. Rääkida on asju küll. ^^
Neljapäev.
SPORDIPÄEV ! Millal ma viimati sellisest üritusest osa võtsin? Igatahes olin kell kaheksa kohal ning võtsime peagi terve spordipäevaseltskonnaga ennast staadionile rivvi, kui seda nii võib nimetada. Alustasime soojendusjooksuga 800m, sellele järgnes ühine soojendus, mille kava mulle eriti ei istunud. Polnud eriti my cup of tea. Terve selle aja porisesin ja torisesin. Esimese alana oli meie vanuserühmal kuulitõuge. Tõukasin tubli 6m ja 74cm. Ise olen rahul küll. Kuul oli küll ainult 3kg, aga no ma pole eriti osav sportlane ju. ^^
Järgmisena ooooootasime pikalt, et tegeleda kerge odaviskega aka Sparta. Selle tulemust ma ei teagi ja andmed läksid vist kaduma ka. Igatahes läksin peale seda tribüünile ootama, et tuleks meie 100m, sest vahepeal oli veel kõrgus ka, selle ma jätsin seekord vahele. Nautisin tribüünil seltskonda, ilusat ilma ja lahedat vaatepilti. Tore on vaadata, kuidas kõik staadionil ühe ja sama eesmärgi nimel rabasid. Eesmärgiks oli võita või siis leebemal juhul isiklik rekord teha.
Kui meie 100m tuli ja ma ennast stardiks valmis sättisin, läksin ma närvi. See ei ole saladus, et ma eriline jooksja ei ole. Kohtadele! Valmis olla! LÄKS!! Panin niimoodi kohalt ajama, et ise ka ei usu. Mingi pika sekundi ma isegi juhtisin. Saage aru, MINA juhtisin! Finišisse jõudsin küll enda jooksust pmst viimasena, sest meil oli Kertuga tasavägine lõpp, aga siiski oli see vist mu elu parim jooks. Kuid siis öeldi meile, et me peame uuesti jooksma, sest nad ei saanud stoppereid käima. Kas ma solvusin või jaa? Kõik tunduski liiga ideaalne. Uuesti jooksmisest ma keeldusin. Ei, aitäh.
Ootasin kuni meie vanuserühmal 100m lõppes, et saaksime minna kaugusesse. Kaugushüpe oli sel aastal nii vinge. Minu jaoks, ma mõtlen. Juba hoovõtu jooksu oli nii lahe teha ja siis kerge õhulend ja pots, kontakt maaga. Viimase hüppe eesmärgiks seadsin endale 3m 20cm, sest ma hüppasin vist sel aastal üldse esimest korda 3m täis xd Aga kolme kahekümne asemel hüppasin 3,30 ja olin ülimalt rahul. ^^ Minu jaoks oli sellega spordipäev läbi, kuid ma kolisin tribüünile koos teistega, sest neil pidi varsti hakkama 800m, millest mina vabastatud olin. Ootama pidi rohkem kui kaua. Me Meriliniga, kes ei teinud üldse kaasa vaid päevitas tribüünil, käisime vahepeal söömas ka ära. Pilaff oli nagu Kose koolis öeldakse. Terve jooksude aja ergutasin ma kõiki ja tundsin ennast seal juures ülimalt hästi. Ma olen elus ainult korra kõvemini ja rohkem karjunud - Korni kontserdil. Mul oli nii hea meel, kui ma nägin, et tänu minu ergutamisele pani nii mõnigi oma jalad enne finišit kiiremini käima.
Erki raudselt võitis ka oma jooksu ainult tänu mulle. Ja ausalt ka üks poiss tegi oma vanuserühmas maailmarekordi. See oli lihtsalt hämmastav kuidas ta jooksis. Vaatasin terve aja suu lahti ja olles kindel, et ta väsib lõpuks ära, aga kus sa sellega. Kui mina saavutan jooksmisel enda kiiruse maksimumi, siis tema jooksis kiiremini veel ja seda terve tee, mitte ainult spurtides. Terve ta jooks oligi üks hämmastavalt kiire spurt.
Igatahes tuli lõpuks Kertu, Kati ja Mari kord. Elasin enne finišit kaasa nii kuis jaksasin. Kati ja Kertu ütlesid, et kui ma karjunud poleks, siis nad poleks vaevunud seda spurti tegema ka. Hea on mõnikord natukenegi kasulik tunduda. ^^
Seejärel lonkisin koju, käisin ekstranauditavas pesus ja läksin bussi peale. Meie sõrmustepeo kord oli nüüd minu aega kulutada. Me läksime Tarsi tallu Kapa-Kohilas, kus me eelmine aasta tutipeol käisime. Seal on ju baa-tuu-did. ^^ Hüppasime ja sõime ja hüppasime veel. Erkil läksid püksid ja minu liibukad katki. Hüppamisest ofc. xd Ja selle kõige vahepeal oli ülim veesõda. Kõigepealt tulid poisid veepüstolitega, mille üks kohalik väike poiss neile andis (see poiss oli paras psycho btw xd). Otsustasin vastu hakata, teades, et ma tegelikult ei saa nende vastu, kuid siiski. Võtsin püstoli, mis kahjuks eriti ei funganud. xd Astusin Kaspari, Margi ja Sandri vastu. Alguses aitas mind Kertu ka, aga seda polnud kauaks. Mingil hetkel tuli kuskilt Ken ka minu vastu. xD Lõppes kõik sellega, et ma sain räigelt pwni ja lõpuks viskas Ken mulle pool kaussi vett selga, sest ma polnud piisavalt vastupidav ja piisavalt väledate jalgadega, et tema eest ära joosta. Õnneks olin ma seda kõike ette näinud ja tagavara t-särgi kaasa võtnud. ^^
Millalgi enne veesõda oli ka sõrmuste jagamine. Sõrmustega oli jama. Meie eesnimesid polnud sinna sisse graveeritud. xd Alguses sain sõrmuse, kus oli kirjas O. Arvasin, et see on siis ehk minu oma, kuid eksisin, see oli hoopis Minna oma. Seejärel otsisin sõrmust, kus oli siis äkki lihtsalt kirjas 51. lend, kuid neist ei sobinud ükski. Läksin juba närvi, sest arvasin, et tellisin vales suuruses sõrmuse, kuid kuna mitmed sõrmused puudu jäid, siis hakati asja uurima. Õpetajad olid juba mõned nimedega sõrmused kõrvale tõstnud. Ka Oja oma lebas nende kõrvale pandute hulgas. Tuju läks otsemaid paremaks. Kella poole üheksaks jõudsin ma oma koju, oma tuppa. Tore oli kõik. Kuigi terve neljapäevase päeva vaevas mind üks asi. Ma ei saanud oma nägu liigutada ja ma olin tulipunane näost. Ma sain spordipäeval liialt palju päikest. Tänaseks alles on nägu enam-vähem. Pisut annab veel tunda.
Ma nüüd jälle rohkem ei viitsi blogida. xd Ma tulen millalgi hiljem ja blogin reede ja laupäeva kohta ka. Rääkida on asju küll. ^^
Kommentaarid
Postita kommentaar