That's not my name.
Viimased paar päeva olen ma lihtsalt kodus istunud. Jaanipäeva tähistamine pole mõttessegi tulnud. Kui nüüd aus olla, siis mida me ikka seal tähistame. Eile käisin korra õues. Käisin poes. Naasesin sealt paki rollmopside ja mustsõstra kummikommidega. Milline imeline kombinatsioon, kas pole? (:
Tegelikult ma järjest rohkem avastan, kui hea on kodus olla. Ma vist ikka olen omamoodi loner. Mulle meeldib kodus istuda. Kodus on ainult ema ja vend. Pole inimmasse, kuid ometi on suhtlemiseks piisavalt võimalusi. Ma tean, et ma võin iga kell kellelegi helistada, kuid puudub soov. Sama on msnis. Mõnikord avan mõne aknakesse, et üritada arendada mingisugust vestlust, kuid kui ma "Tsaumisteed?!" ära trükin ja peaksin enterit vajutama, siis selle asemel vajutan hoopis kustutusklahvile ja leian, et ega ma ju tegelikult ei viitsiks kellegagi eriti rääkida küll. Täna viitsisin. Täna puhusin Mehisega juttu ja kui nüüd aus olla, siis oli ju täitsa tore. (:
Kodus ma tegelikult passin niisama lakke, tegemata midagi kasulikku, kuid ometi ma naudin seda mitte-midagi-tegemist. Nii hea on lihtsalt erinevate asjade üle pead murda, teades, et mitte miski ei sunni mind takka. Ainult kerge vananemine, aga ma olen veel liiga noor, et selle pärast muretseda.
Ausalt öeldes tahaksin natuke kirjutada, aga ma veel ei tea mida. Seetõttu põgenesingi blogi ära. Siia võib alati kirjutada lihtsalt niisama. Mitte millestki. Paberit ja pliiatsit ega wordi selle peale kulutama pole mõtet hakata. Ainult endale on kasutu möla kirjutada.
Jah, nii ongi.
Vahepeale olid lauluproovid, mis kujunesid nii ja naa. Vahepeal oli täitsa lõbus üksinda II alti kaasa karjuda. xd Ja siis olid lõpetamised, millest ma juba varasemas postituses olen rääkinud. JA siis olen niisama ajale kirvest selga tagunud ja teda tapnud ja tapnud. Aga no sorri. Suvi on ja ma leian, et siis ma võin sellist asja endale lubada. Peaksingi nüüd oma suviseid raamatuid ka lugema. Järjekorras ootavad Vonneguti "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" ja Palahniuki "Lämbumine". Mõlemad tunduvad lootusetult head olevat.
Aga olgu. Praegu aitab. Lack of ideas, a lack of me. Teinekord jälle, praegu ehk lähen ja aretan oma artiklit natuke. Rõhk sõnal EHK. ^^
Teie mittesuhtlev, mittemidagitegev, kodukootud mõtisklusminutide nautija! ^^
Tegelikult ma järjest rohkem avastan, kui hea on kodus olla. Ma vist ikka olen omamoodi loner. Mulle meeldib kodus istuda. Kodus on ainult ema ja vend. Pole inimmasse, kuid ometi on suhtlemiseks piisavalt võimalusi. Ma tean, et ma võin iga kell kellelegi helistada, kuid puudub soov. Sama on msnis. Mõnikord avan mõne aknakesse, et üritada arendada mingisugust vestlust, kuid kui ma "Tsaumisteed?!" ära trükin ja peaksin enterit vajutama, siis selle asemel vajutan hoopis kustutusklahvile ja leian, et ega ma ju tegelikult ei viitsiks kellegagi eriti rääkida küll. Täna viitsisin. Täna puhusin Mehisega juttu ja kui nüüd aus olla, siis oli ju täitsa tore. (:
Kodus ma tegelikult passin niisama lakke, tegemata midagi kasulikku, kuid ometi ma naudin seda mitte-midagi-tegemist. Nii hea on lihtsalt erinevate asjade üle pead murda, teades, et mitte miski ei sunni mind takka. Ainult kerge vananemine, aga ma olen veel liiga noor, et selle pärast muretseda.
Ausalt öeldes tahaksin natuke kirjutada, aga ma veel ei tea mida. Seetõttu põgenesingi blogi ära. Siia võib alati kirjutada lihtsalt niisama. Mitte millestki. Paberit ja pliiatsit ega wordi selle peale kulutama pole mõtet hakata. Ainult endale on kasutu möla kirjutada.
Jah, nii ongi.
Vahepeale olid lauluproovid, mis kujunesid nii ja naa. Vahepeal oli täitsa lõbus üksinda II alti kaasa karjuda. xd Ja siis olid lõpetamised, millest ma juba varasemas postituses olen rääkinud. JA siis olen niisama ajale kirvest selga tagunud ja teda tapnud ja tapnud. Aga no sorri. Suvi on ja ma leian, et siis ma võin sellist asja endale lubada. Peaksingi nüüd oma suviseid raamatuid ka lugema. Järjekorras ootavad Vonneguti "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" ja Palahniuki "Lämbumine". Mõlemad tunduvad lootusetult head olevat.
Aga olgu. Praegu aitab. Lack of ideas, a lack of me. Teinekord jälle, praegu ehk lähen ja aretan oma artiklit natuke. Rõhk sõnal EHK. ^^
Teie mittesuhtlev, mittemidagitegev, kodukootud mõtisklusminutide nautija! ^^
Kommentaarid
Postita kommentaar