Lonely, I'm mr. Lonely

Jep, ma nüüd natuke võin jälle endast rääkida. Nagu eelnevad aasta aega, nagu see blogi tõestada võib.
Ma olen loner and that's a fact. Üks inimene, kelle sõna tähendab mulle tohutult, isegi siis kui ma seda välja ei näita, ütles täna, et ta on terve suve ühes toas, kus ta teab, et on turvaline ja keegi ega miski ei saa talle seal haiget teha. Ma jäin mõtlema, et äkki on minuga ka nii. Ehk olengi ma sellepärast suurema osa ajast meeleldi üksinda. Äkki ma kardan? On see võimalik?
Ometigi armastan ma inimesi nii suure osaga endast, kui see vähegi võimalik on. Mu sõbrad on ju tegelikult parimad inimesed minu maailmas ja neid nähes naeratan ma isegi siis, kui mu tuju on madalam kui muru. Sõbrad ju tegelikult ei tohis osata haiget teha, aga ometigi on nad selles kõige osavamad. Maapealne müstika. Ehk ma peaksin ennast hakkama harjutama nendega vaikselt? Harjutama ja siis muutuma tugevamaks, kui keegi neist peaks mulle midagi tegema. Ja ehk nad peaksidki. Palju on kasutatud sõna ehk. Huvitav. Ehk oli sellest midagi ka kasu.
Ega ma ju tegelikult palju rohkem ei oskagi rääkida. Selline monoloog ongi. Arusaamatu ja müstiline, kuid ometigi kõikehõlmav.