Lugesin just Pärja blogi. Seal oli juttu tulevikust ja mineivkust. Ma jäin ka korraks mõtlema. Jah, see ongi minu põhiline viga - ma mõtlen liiga palju. Mulle meeldib meenutada minevikku, nii head kui halba poolt sellest. Mulle meeldib mõelda tuleviku peale ja kujutada ette, kuidas kõik läheb ja värki. Et oleks kindel siht silme ees. Aga mis siis kui mul ei jäägi siis piisavalt aega olevikule? Kui ma ainult mõtlen ja mõtlen. Olen küll ise rahul, aga mõistan, et äkki...
Aga samas ma mõtlesin, et ma ei ole kunagi osanud olla see inimene, kes püüab päeva. Nii et siis ei olegi ju nii hull, siis ma võin ju lasta minna asjadel nii nagu nad minu puhul tahavad.
Üleüldsegi võin ma tunduda igav inimene, sest mulle meeldib asju ette planeerida ja üldse ma harva reageerin välkmõtetele. Nendel hetkedel ma õpin ei ütlema, aga ülejäänud ajal puudub see sõna minu sõnavarast, isegi kui ma meeleheitlikult tahaksin, et see seal oleks.
Ja kui olengi igav? Mulle sobib.
Aga samas ma mõtlesin, et ma ei ole kunagi osanud olla see inimene, kes püüab päeva. Nii et siis ei olegi ju nii hull, siis ma võin ju lasta minna asjadel nii nagu nad minu puhul tahavad.
Üleüldsegi võin ma tunduda igav inimene, sest mulle meeldib asju ette planeerida ja üldse ma harva reageerin välkmõtetele. Nendel hetkedel ma õpin ei ütlema, aga ülejäänud ajal puudub see sõna minu sõnavarast, isegi kui ma meeleheitlikult tahaksin, et see seal oleks.
Ja kui olengi igav? Mulle sobib.
Kommentaarid
Postita kommentaar