Seda tuleb mõista, hoida, armastada, kaitsta, püüda.
Mul polnud plaaniski alustada blogitamist öösel kell 3:18, kuid kui ma kuulsin oma köögist 49. lennu laulu, siis sai minu raske haigus, nimega üliemotsionaalsus, minust võitu. Pidin voodist välja ronima, arvuti uuesti käima panema ja käed klaviatuurile libistama.
Põhiteema on lõpetamised. Jube. Käisin 12ndate lõpetamisel. Ilus oli ja nii tohutult kurb. Ma tean, et ma ei oma eriti tihedaid sidemeid mitte ühegi lõpetanuga. Või no oma emaga ikka, kuid siiski. Tema jääb ju meie koolile alles. Ma ausalt nutsin ainult teie eest. Mõeldes sellele, mida teie tunda võite. Täiesti õõvastav kogemus, kui võin mainida.
Leian, et peaksin näiteks vabandama Kaari ees. Ausalt, ma tegelikult plaanisin lille kinkides sulle öelda ka, et tubli, et sa edukalt lõpetasid, aga pisarad said võitu. Ja kui kellegi teise puhul ma sama viga kordasin, siis minu siirad vabandused.
Kõik oli kuidagi lõplikult läbi. Nagu te keegi ei näeks enam kunagi ja midagi ei toimuks enam kunagi.
22.juuni möödus mul emaga lobisedes. Terve päev. Mul on tunne, et igast lõpetanust tehti ikka natuke juttu ja mitte kellelegi ei heidetud halba varju. Respekt teile kõigile. Meenutasime vanu aegu ja hoidsime teile pöialt. Oli ka eredamaid persoone, kelle nimi ka tihedamalt esile kerkis, aga tundub, et nad olid ka seda väärt.
Lõpetamine pühkis minu meeltest kõik eelarvamused, mis mul kellegi kohta olid kunagi enne tekkinud. Te muutusite minu silmis selle paari tunniga. Muutusite palju paremaks ja toredamaks.
Muidugi ei saa ma mainimata jätta 49. lennu laulu. Need neli inimest, kes sellega hakkama said, pälvisid minu ääretu austuse. Igaveseks ehk. Kõige suurem emotsioon selle lauluga jõudis minuni siis, kui Mehis, Kristel ja Ade seisid seal sadade inimeste ees, käest kinni ja panid sellesse loosse suure osa endast, kui mitte kõike. Siiani toob meenutus pisara põsele voolama.
Mul on tunne, et teie lend oli meie kooli omamoodi huumorisoon. Ja ma mõtlen iga ühte teist. Te võtate endaga osakese meie koolist ja mingil määral võib-olla ka meist, kes me teid natukenegi tundsime.
Kogu see lõpetamiste pundar tegi mulle selgeks, et minu soov on, et aeg jääks seisma nii kaheteistkümnenda klassi paiku. Olen valmis millegi poole paluma selle nimel. Meie lend on minu jaoks ka viis pluss. Nendega maailma lõppu. Kui me oleme veetnud üheskoos 12 toredat aastat, siis miks me järsku peaksime oma olemist ja tegemist muutma? Ebaloogiline.
Peale 49. lennu aktust suundusin Pikaverre, kus Kerttul lõpetamine oli ja pisaraid sai ka seal valatud ja kokkuvõttes oli kogu see päev minu jaoks vaimselt nii väsitav, et ma magasin 16h peake seda ja tundsin, et väärisin sealt iga minutit. Emotsionaalselt lõid need lõpetamises mind üsnagi rivist välja. Võib tunduda kuidagi ülepakutud, kuid ma mõtlen selles blogi postituses iga viimast kui enda sõna.
Kõned ei olnud eriti liigutavad aktusel, kuid oma ema kõne peale pidi ikka pisara-paar-mõnisada poetama. Minu refleks ilusaid sõnu kuuldes.
Eks ikka on nii, et enne kirjutamist mõtlesin ma välja nii palju ilusaid sõnu ja siia istudes unustasin ma neist enamiku. Mul on kahju, sest te ei saagi teada kõiki minu emotsioone, kuigi te ju võiksite. Minu äpardus rikkus teie jaoks selle võimaluse.
Aga palun lubage, et te tulete meid vaatama ja ütlete, et teil läheb hästi. Poleks osanud endastki seda uskuda, aga ma tegelikult ka igatsen teid juba. Vahel võiks ju ikka teid nendes kõledates koridorides kohata. Öelge siis mulle kelmikalt tšau ka, kui te kunagi tulete.
Aitäh teile. Ja veel rohkem - edu teile absoluutselt kõiges, mida teie hing ihkab ja ambitsioonid nõuavad!
Rünnake äikest! Olgu Athena teie poolel!
Playlistis on 1 lugu hetkel. "Aeg ei oota" by Miil, Pihla, Viidik ja Luts.
Põhiteema on lõpetamised. Jube. Käisin 12ndate lõpetamisel. Ilus oli ja nii tohutult kurb. Ma tean, et ma ei oma eriti tihedaid sidemeid mitte ühegi lõpetanuga. Või no oma emaga ikka, kuid siiski. Tema jääb ju meie koolile alles. Ma ausalt nutsin ainult teie eest. Mõeldes sellele, mida teie tunda võite. Täiesti õõvastav kogemus, kui võin mainida.
Leian, et peaksin näiteks vabandama Kaari ees. Ausalt, ma tegelikult plaanisin lille kinkides sulle öelda ka, et tubli, et sa edukalt lõpetasid, aga pisarad said võitu. Ja kui kellegi teise puhul ma sama viga kordasin, siis minu siirad vabandused.
Kõik oli kuidagi lõplikult läbi. Nagu te keegi ei näeks enam kunagi ja midagi ei toimuks enam kunagi.
22.juuni möödus mul emaga lobisedes. Terve päev. Mul on tunne, et igast lõpetanust tehti ikka natuke juttu ja mitte kellelegi ei heidetud halba varju. Respekt teile kõigile. Meenutasime vanu aegu ja hoidsime teile pöialt. Oli ka eredamaid persoone, kelle nimi ka tihedamalt esile kerkis, aga tundub, et nad olid ka seda väärt.
Lõpetamine pühkis minu meeltest kõik eelarvamused, mis mul kellegi kohta olid kunagi enne tekkinud. Te muutusite minu silmis selle paari tunniga. Muutusite palju paremaks ja toredamaks.
Muidugi ei saa ma mainimata jätta 49. lennu laulu. Need neli inimest, kes sellega hakkama said, pälvisid minu ääretu austuse. Igaveseks ehk. Kõige suurem emotsioon selle lauluga jõudis minuni siis, kui Mehis, Kristel ja Ade seisid seal sadade inimeste ees, käest kinni ja panid sellesse loosse suure osa endast, kui mitte kõike. Siiani toob meenutus pisara põsele voolama.
Mul on tunne, et teie lend oli meie kooli omamoodi huumorisoon. Ja ma mõtlen iga ühte teist. Te võtate endaga osakese meie koolist ja mingil määral võib-olla ka meist, kes me teid natukenegi tundsime.
Kogu see lõpetamiste pundar tegi mulle selgeks, et minu soov on, et aeg jääks seisma nii kaheteistkümnenda klassi paiku. Olen valmis millegi poole paluma selle nimel. Meie lend on minu jaoks ka viis pluss. Nendega maailma lõppu. Kui me oleme veetnud üheskoos 12 toredat aastat, siis miks me järsku peaksime oma olemist ja tegemist muutma? Ebaloogiline.
Peale 49. lennu aktust suundusin Pikaverre, kus Kerttul lõpetamine oli ja pisaraid sai ka seal valatud ja kokkuvõttes oli kogu see päev minu jaoks vaimselt nii väsitav, et ma magasin 16h peake seda ja tundsin, et väärisin sealt iga minutit. Emotsionaalselt lõid need lõpetamises mind üsnagi rivist välja. Võib tunduda kuidagi ülepakutud, kuid ma mõtlen selles blogi postituses iga viimast kui enda sõna.
Kõned ei olnud eriti liigutavad aktusel, kuid oma ema kõne peale pidi ikka pisara-paar-mõnisada poetama. Minu refleks ilusaid sõnu kuuldes.
Eks ikka on nii, et enne kirjutamist mõtlesin ma välja nii palju ilusaid sõnu ja siia istudes unustasin ma neist enamiku. Mul on kahju, sest te ei saagi teada kõiki minu emotsioone, kuigi te ju võiksite. Minu äpardus rikkus teie jaoks selle võimaluse.
Aga palun lubage, et te tulete meid vaatama ja ütlete, et teil läheb hästi. Poleks osanud endastki seda uskuda, aga ma tegelikult ka igatsen teid juba. Vahel võiks ju ikka teid nendes kõledates koridorides kohata. Öelge siis mulle kelmikalt tšau ka, kui te kunagi tulete.
Aitäh teile. Ja veel rohkem - edu teile absoluutselt kõiges, mida teie hing ihkab ja ambitsioonid nõuavad!
Rünnake äikest! Olgu Athena teie poolel!
Playlistis on 1 lugu hetkel. "Aeg ei oota" by Miil, Pihla, Viidik ja Luts.
nii äge :) muidugi tuleme me teid vaatama ja tsau ütleme kaa :)
VastaKustuta