Bi-normal.

Mõnikord tuleb mul kõige ootamatutel hetkedel peale extreme case of Tartu igatsus ja siis ma ei oska sellega absoluutselt mitte midagi peale hakata. Elu võiks mõnikord pakkuda lühiajalisi tagasirändamisvõimalusi. Et ma näiteks võiksin korra nädalas pooleks tunniks oma Tartu ellu tagasi minna. Lihtsalt kosutuseks ja meeldetuletuseks.
Sest praegu käib see nii, et ma istun rahulikult töö juures, klõbistan oma asju teha ja kuulan taustaks muusikat, kui järsku ilmub playlist'i Mumford and Sons oma Dust Bowl Dance'iga ja ühe hetkega tulevad mulle meelde kõik Tähe pesas peetud sisemonoloogid ja pimedad õhtud, mis mulle isegi kogu oma melanhoolsuses meeldisid, aga koht, kus need tunded varem olid, kisub kuidagi.
Need õhtud olid minu jaoks üksindusega hakkamasaamise hetked, mil ma mõnikord enda üle isegi natuke uhke olin, et ma seda kõike nii hästi handle'isin. Paljud inimesed ei oska üksi olla, aga ma sain sellega väga kenasti hakkama.
Ma ei tea, kuidas neid minevikuigatsusi leevendatakse. Tahaks küll Tartusse, aga seal turistitamine on pigem soola haavale raputamine, kui hinge-remedy. Ja nii ma siis istun hoopis töö juures edasi, valin meelega järgmise nostalgitsemisloo ja lähen oma Tallinna eluga edasi. Siin ma jällegi  tulen mitte-üksi-olemisega suurepäraselt toime. Päris uhke värk on igasuguste olukordadega hakkamasaamises osav olla...