Kui ma täna suudan ilma pingutamata ja isegi arusaamata inimesi solvata, siis eile oli mul vähemalt best of all worlds. Pikutasin oma nummu kodu diivanil, pea Mihkli süles, kaminast õhkus soojust ja kuulda oli tulepraksatusi. Minust teisele poole jäi aga avatud aken, kust tuli karget õhku ja kaugeid linnahääli. Mina olin täpselt selle kõige vahel ja tundsin, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean. Ma pole hässsti ammu niimoodi tundnud. Pärast Tartust ärakolimist kindlasti mitte. Ja kui ma oleksin aknast näinud, et täht langeb, ei oleks ma osanud soovida muud kui veel selliseid hetki.
Kuidas minust sai mittetöötav inimene?
ohboy! ma ei ole siin nii ammu käinud, et vahepeal on mu maailm jõudnud ennast peapeale pöörata. Seega otsige oma kõige suuremad kohvikruusid välja ja sättige ennast mugavalt sisse, sest sellest tuleb suure tõenäosusega üks pikk-pikk postitus. Mõned päevad enne oma 28 on 28th sünnipäeva, otsustasin ma lõpuks, et on aeg töölt ära tulla. See oleks üks väga suur vale, kui ütleksin, et see uitmõtte ajel tehtud otsus oli. Otse vastupidi. See on üks pika vinnaga otsus olnud. Väga pika vinnaga... Ja kindlasti mitte lihtsate killast. Eriti veel seetõttu, et ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on, kes ilma kindla follow-up plaanita töölt ära tulevad. See on minu jaoks täiesti müstiline tundunud. Kuid tuleb välja, et need on Susannad, kes on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et nad tahavad, julgevad ja võivad taolisi otsuseid endale lubada. ( Disclaimer : see eeldab tegelikult aastatepikkust tööd, head rahaplaneerimisoskust ja eneseteadlikkust, et sellega päriselt toime tulla...
Kommentaarid
Postita kommentaar