Elu vist ei ole enam nii rutiinne kui siis kui ma viimati kirjutasin. Isegi mu sõbrad on mind vahepeal näinud (kuigi let's not og crazy, ainult vahepeal) ja ma olen korra Tartusse põiganud, töökaaslastega vägeva peo ära pidanud ning Jaana ja Riinugagi õhtut nautinud. Ja kuhugi sinna vahele on mahtunud ka natukene kodusolemise aega.
Olen vahepeal olnud ka üheks osaks värbamisprotsessist, sest minu meeskonda oli vaja juurde nelja uut inimest. Siiani olen õnnelik, et sain esimese tööintervjuude pidamise kogemuse just sellisel kohal töötades, sest meie töö ei nõua inimestelt absoluutselt mitte mingit ühist huvi. Ehk võiks olla huvi Ifi vastu, aga mitte midagi muud. Seega oli mul au vestlusi pidada inimestega, kellel olid täiesti seinast-seina taustalood. Ametialaselt sai kohtutud inimestega naiskeevitajatest ämmaemandateni välja. Kõik tõestasid ennat olevat väga huvitavad inimesed.
Pärast töövestlusi on suurem osa tööpäevi minu jaoks möödunud uute inimeste tulekuks ettevalmistamisega. Terve hunnik koolitusmaterjali, mille koostamine on algusest lõpuni minu ülesanne. Mis on tööülesannete juures toredaks vahelduseks, sest see on tegevus, mida ma väga hästi teha oskan. Mida ma ei saa öelda kõikide oma ülejäänud ülesannete kohta, milles ebaõnnestumine mind mõnikord natuke õnnetuks teeb. Aga nende puhul on puhtalt asi minu ebapädevuses, mida ma üritan lähiajal muuta. Või siis ka mitte. Eks paistab. Aga üks on kindel - seda hunnikut negatiivseid emotsioone mul ainult kõrgema palga pärast küll vaja pole.
Tööjutud on igavad. Räägime millestki muust.
Ma käisin teisipäeval papsi ülikooli lõpetamisel. Palusin ennast veel töölt paar tundi varem ära, et ikka õige bussi peale jõuaks. Naljakas oli tagasi oma vanas koolimajas olla. Natukene nukker ka. Ma ju igatsen alati kõiki ja kõike. Pluss lõpuaktused muudavad mu ekstraemotsionaalseks. Alati.
Aga ma istusin seal aktusel, papsi kinkimiseks mõeldud lillekuhi süles, ja mõtlesin, et sellel aktusel endal ei ole ju tegelikult üldse eriti mõtet. Või noh, eks ikka on tore, kui sind meeles peetakse, su kursakaaslane sulle tulevikuks head sõnad kaasa annab ning keegi tunnustatum isik kui sekretär sulle diplomi kätte suskab, aga.. tegelikult on ju lõpuks asi nendes inimestes, kes kohale tulevad. Need, kes otsustavad, et nad on nõus seal igaval aktusel mitu tundi istuma ainult selleks, et sulle pärast lillekimp ulatada ja võib-olla paar pilti teha.
Mõtlesin kohe enda lõpetamise peale. Ja kuigi kaks aastat on juba mööda läinud, sain ma vist alles nüüd aru, kui tänulik ma tegelikult neile kõigile olin, kes tulid. Lihtsalt minu pärast. Tahtsid mulle õnne soovida ja kinnitada mulle, et ma olen viimased kolm aastat midagi õigesti teinud. Sest lisaks kohustuslikule perekondlikule esindusele, oli seal kohal ka terve pundar minu sõpru. Ma usun, et isegi tunduvalt rohkem kui ma oleksin julgenud oodata. Ja nad istusid seal rõdul ja lehvitasid mulle ja ajasid mind naerma ja mind isegi üldse ei huvita, et nad hiljaks jäid, sest nad ikkagi viitsisid kohale tulla. Tartusse. See oli neist vähemalt sada mõnikümmend kilomeetrit eemal, aga nad võtsid selle rännaku ette.
Lõpetamised ei ole diplomite jaoks, vaid need on nende oluliste inimeste jaoks. Ja kuigi ma olen ilmselt paar aastat hiljaks jäänud, siis maailma kõige suurem aitäh, et te kohale tulite.
Ma praegu tunnen, et mul on natuke kahju, et ma blogimises pisut laisk olen olnud. Mitmed toredad sündmused on siia kroonikasse märkimata jäänud. Aga pole hullu. Kõike vast ei peagi üles kirjutama. Kes seda ikka lugeda jõuab.
Võib-olla varsti jälle, sest näiteks homme lähme me Jaanaga Liikluskindlustusfondi suvepäevadele Support Service'it esindama ja loodame ikka meie pisikese firma lippu kõrgel hoida. Ma usun, et see saab tore olema. Eriti koos Jaanaga. Tema seltskonnas on toredusel väga keeruline eemale hoida.
Seniks musid, kallid ja paid ning palju õnne Katile sünnipäevaks!
Olen vahepeal olnud ka üheks osaks värbamisprotsessist, sest minu meeskonda oli vaja juurde nelja uut inimest. Siiani olen õnnelik, et sain esimese tööintervjuude pidamise kogemuse just sellisel kohal töötades, sest meie töö ei nõua inimestelt absoluutselt mitte mingit ühist huvi. Ehk võiks olla huvi Ifi vastu, aga mitte midagi muud. Seega oli mul au vestlusi pidada inimestega, kellel olid täiesti seinast-seina taustalood. Ametialaselt sai kohtutud inimestega naiskeevitajatest ämmaemandateni välja. Kõik tõestasid ennat olevat väga huvitavad inimesed.
Pärast töövestlusi on suurem osa tööpäevi minu jaoks möödunud uute inimeste tulekuks ettevalmistamisega. Terve hunnik koolitusmaterjali, mille koostamine on algusest lõpuni minu ülesanne. Mis on tööülesannete juures toredaks vahelduseks, sest see on tegevus, mida ma väga hästi teha oskan. Mida ma ei saa öelda kõikide oma ülejäänud ülesannete kohta, milles ebaõnnestumine mind mõnikord natuke õnnetuks teeb. Aga nende puhul on puhtalt asi minu ebapädevuses, mida ma üritan lähiajal muuta. Või siis ka mitte. Eks paistab. Aga üks on kindel - seda hunnikut negatiivseid emotsioone mul ainult kõrgema palga pärast küll vaja pole.
Tööjutud on igavad. Räägime millestki muust.
Ma käisin teisipäeval papsi ülikooli lõpetamisel. Palusin ennast veel töölt paar tundi varem ära, et ikka õige bussi peale jõuaks. Naljakas oli tagasi oma vanas koolimajas olla. Natukene nukker ka. Ma ju igatsen alati kõiki ja kõike. Pluss lõpuaktused muudavad mu ekstraemotsionaalseks. Alati.
Aga ma istusin seal aktusel, papsi kinkimiseks mõeldud lillekuhi süles, ja mõtlesin, et sellel aktusel endal ei ole ju tegelikult üldse eriti mõtet. Või noh, eks ikka on tore, kui sind meeles peetakse, su kursakaaslane sulle tulevikuks head sõnad kaasa annab ning keegi tunnustatum isik kui sekretär sulle diplomi kätte suskab, aga.. tegelikult on ju lõpuks asi nendes inimestes, kes kohale tulevad. Need, kes otsustavad, et nad on nõus seal igaval aktusel mitu tundi istuma ainult selleks, et sulle pärast lillekimp ulatada ja võib-olla paar pilti teha.
Mõtlesin kohe enda lõpetamise peale. Ja kuigi kaks aastat on juba mööda läinud, sain ma vist alles nüüd aru, kui tänulik ma tegelikult neile kõigile olin, kes tulid. Lihtsalt minu pärast. Tahtsid mulle õnne soovida ja kinnitada mulle, et ma olen viimased kolm aastat midagi õigesti teinud. Sest lisaks kohustuslikule perekondlikule esindusele, oli seal kohal ka terve pundar minu sõpru. Ma usun, et isegi tunduvalt rohkem kui ma oleksin julgenud oodata. Ja nad istusid seal rõdul ja lehvitasid mulle ja ajasid mind naerma ja mind isegi üldse ei huvita, et nad hiljaks jäid, sest nad ikkagi viitsisid kohale tulla. Tartusse. See oli neist vähemalt sada mõnikümmend kilomeetrit eemal, aga nad võtsid selle rännaku ette.
Lõpetamised ei ole diplomite jaoks, vaid need on nende oluliste inimeste jaoks. Ja kuigi ma olen ilmselt paar aastat hiljaks jäänud, siis maailma kõige suurem aitäh, et te kohale tulite.
Ma praegu tunnen, et mul on natuke kahju, et ma blogimises pisut laisk olen olnud. Mitmed toredad sündmused on siia kroonikasse märkimata jäänud. Aga pole hullu. Kõike vast ei peagi üles kirjutama. Kes seda ikka lugeda jõuab.
Võib-olla varsti jälle, sest näiteks homme lähme me Jaanaga Liikluskindlustusfondi suvepäevadele Support Service'it esindama ja loodame ikka meie pisikese firma lippu kõrgel hoida. Ma usun, et see saab tore olema. Eriti koos Jaanaga. Tema seltskonnas on toredusel väga keeruline eemale hoida.
Seniks musid, kallid ja paid ning palju õnne Katile sünnipäevaks!
Kommentaarid
Postita kommentaar