26.9.15

Long time no see.
Kas te ikka teate, et ma käin koolis nüüd? Ühel ja samal ajal võrdlemisi põnev ja äärmiselt tüütu. Tahaks ju targaks saada, aga samas tahaks pärast tööpäeva lõppu mingit oma elu ka elada, mitte inglisekeelseid teadusartikleid lugeda või esseesid kirjutada teemadel, millest mul kõige õrnemat aimugi pole.
See-eest on tööl veidi parem kui varem. Tunnen, kuidas erinevatest nurkadest salaja mingi tunnustus ligi hiilib. Või selline 'attaboy-suhtumine. See on päris kena vaheldus hunnikule feilimisele. Töö ise on ka pärast ühte aastat (jah, mul oli work-anniversary vahepeal) veel üllatavalt põnev. Ma ei tea, kas kõigile, aga mina pean ju kogu aeg on top of things olema, nii et rabelemist on palju. Ma mäletan, et Kertu ütles mulle paar kuud tagasi midagi stiilis, et "sul võiks ka ju seal tööl vahelduseks rahulik olla". Sel hetkel ajas see mind ainult naerma, sest rahu ei paistnud mitte kuskil tulevat, aga tundub, et nüüd on rahulikum. Aga kasu pole sellest ikka midagi, sest pärast seda ootab kodus koolitöö. Ehk siis ma muutun jälle selleks Susannaks, kes viimasel hetkel ütleb: "Sorry, my loved ones, not going to make it tonight."
Ehk siis praegune võitlus mu elus on selle nimel, et olla tüdruk, kes kõigega hakkama saab. Töö ja kool ja Mihkel ja sõbrad ja mõnikord tahaks trenni jõuda ja mõnikord tahaks laupäeva, kus õues sajab vihma ja ma ärkan ja mõtlen, et täna oleks hea päev üks raamat läbi lugeda ja paar tundi tumblris veeta. Ma ei ole selles veel eriti osav, aga ma püüan. Ausalt ka. Nii väga tahaks olla see tüdruk: she believed she could and so she did. Aga kui ma ilma ühegi struggle'ita selline oleksin, olekski veidi igav.

Täna on laupäev, kus ma kirjutasin valmis oma kauaoodatud essee (mis kukkus hästi kohutavalt välja), jõin pokaali veini ja nautisin õhtut inimestega, kes on olemas, kui mul neid vaja on. (võinoh, ühe osaga neist) Now that you mention it... mul on päris mitu inimest mu elus, kes on olemas, kui neid vaja on. See on praeguses ilmatu stressirikkas elus üks tore avastus. Ja tänu sellele sain ma just kolm hingetõmmet teha kergemalt kui kõiki ülejäänusid viimase paari kuu jooksul. It's funny how life works out sometimes...

+ mulle meeldib see, kuidas sa hakkad ühe mõttega postitust kirjutama ja siis avastad, et oled lõpuks hoopis mingitest kolmandatest asjadest rääkinud, mis meelel on mõlkunud. Hea on vahelduseks siin tagasi olla. Püüan järgmise korrani mitte nii kaua oodata.

Aga olgu, nüüd pean minema. Mu inimesed ootavad mind!
Lõõgastavat nädalavahetust!



PS! Vabandust nende kõikide inglisekeelsete väljendite pärast,
aga kuna ma kasutan töö tõttu igapäevaselt kolme erinevat keelt,
siis on hästi raske ainult ühega leppida.

PS2! VARSTI ON JÕULUD! :') 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar