Heh. Nüüd olen mina ka üks nendest blogi-inimestest.
Ma ei ole eriti arvestanud, et keegi seda loeks, kuid lugege pealegi, sest ega ma tegelikult ei ole valmis paljastama oma kõige mustemaid saladusi Internetile. Kuigi mõtlema hakates, ega mul neid eriti olegi.
Ei kujuta ette ka, et kas ma ka seda kohakest regulaarselt külastama hakkan, kuid mõnikord ma lihtsalt tahan kirjutada ja tihti on probleemiks see, et ei tule ideed millest kirjutada. Siia ma kirjutan ühel taolistest hetkedest ja kirjutan teile enda päevast või olemisest või millestki.
Ei usu, et mingi eriti diipi juttu kirjutan, aga no kes mind teab. I may suprise. Mõnikord üllatan ennastki.
Eile oli eesti keele eksam. Suht kehvasti läks, arvestades seda, et mu ema, kes on mu eesti keele õpetaja, lootis minust palju enamat, sest tema arust ma ju ometi oskan kirjutada. No sorri maan. Ma ka ei pea alati oskama, isegi kui mõnikord kukub asi paremini välja .
Ma tean, et ta on vihane, kuid ma annan andeks. Ma ei hakka nurisema, et issand kui nõme, ise on loll, et nii palju lootis ja blablabla. Ta on mu ema ja ta peabki minust palju lootma, isegi kui ta peab pettuma . Mõnikord mul tekib natuke sitt tunne küll kui ma mõistan, et minult oodati nii palju, aga ma kõik ära rikkusin. Aga olge nüüd. Saate üle. Ega teil muud üle ei jäägi ju .
Peate õppima sellega elama. ^^

Aga ma siis praegu vist lõpetan ka. Hakkan muidu mingit mõttetut mula ajama, kuigi mul praegu jutt liigub sujuvalt ja trükkida on hea. :D Kuid teinekord jälle. Võib-olla juba täna, kuid sel juhul millalgi õhtu hämaruses, kui kuu ja päike kohti hakkavad vahetama.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji