Ma pole kindel, kas praegu on hetk, mil päike ja kuu kohad vahetavad, kuid siin ma nüüd olen. Valmis kirjutama. Te kindlasti mõtlete, et mida kirjutama. On järjekordne moment, mil ma seda ei tea. Mõtlesin, et kirjeldan teile momenti. Maalin teile kireva pildi sellest hetkest, kui ma istun siin ja seda blogi kirjutan.
Akna tagant paistavad hilised päikesekiired, mis vajuvad aina sügavamale pilvetupsudesse. Heidan pilgu aknast välja ja minu rahutu meeleolu asendub unustusega. See pilt, mis paistab on nii lõõgastav. Küllap te nüüd mõtlete, et milline merevaade mulle nüüd avaneb. Ei. Pole merevaadet. Ma näen kolme kuuske, mille tagant püüavad pea välja sirutada veel mõningad puud ja see õnnestubki neil natukene. Sellega mu vaade peaaegu, et piirnebki. Peaaegu tähendab seda, et ma näen veel ühe maja külge, millelt koorub krohvi. Jepp. See on ilus. See on tõeline. Sellepärast see mulle meeldibki. See on elus ja ma tean, et alati kui ma sinna vaatan, siis on see olemas. See on minu moment. Hetk milles ma just praegu elasin ja mida ma nautisin. Tore, kas pole. ^^
Kui teid natukenegi huvitab, siis ma võin teile öelda, et mu eesti keele eksam läks nii ja naa. Ma ei tea, kuidas kellelegi tundub. Minu arust läks mul normaalselt, kuigi ma suudaks paremini ja minu emps teab, et ma suudaks paremini ja on seepärast natuke tige, et ma rohkem ei pingutanud. 88 punkti. 2 punkti lahutas mind sellest ihaldatud viiest. Juhtub ilmselt. Ma ei lähe teise tuppa patja nutma. Ma võtan asja nii nagu on, sest nüüd ma vähemalt tean, et ema arvab, et ma oskan kirjutada. Ma ei pea enam kahtlema selles, sest nüüd on ta seda ise öelnud. Tegelikult ta vist ei tea kui kirglikult ma kirjutamisse suhtun ja kuidas ma seda armastan, aga ma loodan, et ta kunagi saab seda teada. Ma loodan, et ma olen kunagi piisavalt julge, et minna ta juurde ja näidata, et näe siin on lood, mida ma olen kirjutanud, mida minu pea on välja mõelnud.
Praegu ma lähen ja kirjutan teile midagi homme, peale matemaatika konsultatsiooni ja rahvatantsu proovi ^^
Akna tagant paistavad hilised päikesekiired, mis vajuvad aina sügavamale pilvetupsudesse. Heidan pilgu aknast välja ja minu rahutu meeleolu asendub unustusega. See pilt, mis paistab on nii lõõgastav. Küllap te nüüd mõtlete, et milline merevaade mulle nüüd avaneb. Ei. Pole merevaadet. Ma näen kolme kuuske, mille tagant püüavad pea välja sirutada veel mõningad puud ja see õnnestubki neil natukene. Sellega mu vaade peaaegu, et piirnebki. Peaaegu tähendab seda, et ma näen veel ühe maja külge, millelt koorub krohvi. Jepp. See on ilus. See on tõeline. Sellepärast see mulle meeldibki. See on elus ja ma tean, et alati kui ma sinna vaatan, siis on see olemas. See on minu moment. Hetk milles ma just praegu elasin ja mida ma nautisin. Tore, kas pole. ^^
Kui teid natukenegi huvitab, siis ma võin teile öelda, et mu eesti keele eksam läks nii ja naa. Ma ei tea, kuidas kellelegi tundub. Minu arust läks mul normaalselt, kuigi ma suudaks paremini ja minu emps teab, et ma suudaks paremini ja on seepärast natuke tige, et ma rohkem ei pingutanud. 88 punkti. 2 punkti lahutas mind sellest ihaldatud viiest. Juhtub ilmselt. Ma ei lähe teise tuppa patja nutma. Ma võtan asja nii nagu on, sest nüüd ma vähemalt tean, et ema arvab, et ma oskan kirjutada. Ma ei pea enam kahtlema selles, sest nüüd on ta seda ise öelnud. Tegelikult ta vist ei tea kui kirglikult ma kirjutamisse suhtun ja kuidas ma seda armastan, aga ma loodan, et ta kunagi saab seda teada. Ma loodan, et ma olen kunagi piisavalt julge, et minna ta juurde ja näidata, et näe siin on lood, mida ma olen kirjutanud, mida minu pea on välja mõelnud.
Praegu ma lähen ja kirjutan teile midagi homme, peale matemaatika konsultatsiooni ja rahvatantsu proovi ^^
Kommentaarid
Postita kommentaar