Pisarad voolavad hääletult mööda mu põski alla. Valus on. Hirm toob pähe tobedad mõtted. Kardan kõige hullemat. Kardan seda, millega kõik ähvardavad. See võib ju juhtuda. Ei tea mida teha. Mõistus arvab, et tuleks tegutseda, kuid tegelikult ma ei julge. Kardan, et on veel valusam, kuigi tean, et see võib aidata. Küllap ma millalgi üritangi ennast aidata, aga mitte veel. Ma pean kasutama kavalust. Taktika peab olema. Minul on, kuigi ma ei ole kindel, kas see toimib. Lets hope for the best.
Hah. Nüüd te kindlasti mõtlete, et kes mu nüüd maha jättis või, mis masekas mul peal on. Ei ole midagi. Mu jalg on lihtsalt nii kohutavalt valus. Pisarad tulevad iseenesest. Ei nõua pingutust.

Aga jahh. Ma nüüd lähen teise tuppa valutama. Hommikune matemaatika konsultatsioon kurnas ära.

Tsaukiiii .

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji