Ma olen kaalujälgijaaa-a.
Hei, mu ustavad blogilugejad. Ma pole väga ammu siia sattunud ja siis võiks ju arvata, et mul on tohutult rääkida. Ongi. Aga te tõesti arvate, et ma jõuan selle kõik siia kirja panna? Mm.. ei.
Aga..
Ma käisin tantsu-laulupeol. Ühtekuuluvustunne taevani. Tüütud passimist täis proovid ja suurepärane seltskond. Ma ju tantsisin Jüri rühmas ja nad hakkasid mulle täitsa meeldima. Kristjan ja Egle ja Liisu ja Liina-Liis ja Henri ja Martti ja ja ja nad kõik. Nad võtsid meid vägagi omaks ja lõpuks kinkisid minule ja Ristole meie rühma pildi ja tantsupeokruusi, millele oli kirjutatud "Homme jälle! Jürikad". Nutja nagu ma olen, siis ma pillisin terve tee tantsupeolt laulupeole ja mõnikord hiljem ka. Nii palju positiivseid kogemusi ühe korraga. (:
Kui ma kõndisin peale viimast etendust lavalt ära ja liikusin meie kogunemispaiga poole, siis tundsin rasket kätt endal ümber õla vajumas ja eeldasin, et see on Kati või Kertu või Mari või keegi. Kuid kui ma ümber pöörasin, siis vaatas mulle otsa laia naeratusega Henri ja siis ma mõtlesin küll, et küllap me siiski ikka meeldisime neile. ^^
Laulupidu oli lihtsalt üks suuuur rahvamass. Aga üks ühine mass.
Peale laulu-tantsupidu tulin koju, kus hakkasid muusikaliproovid vaikselt hoogu üles võtma. Tulid Kristjan ja Rasmus ja millalgi kunagi ka Lennart. Värske veri, mis meie muusikalilaste elu kohe kirevamaks tegi. Kolm tore-toredat inimest. Ma usun, et me näeme neid veel, sest mulle tundus, et neilegi meeldis siin. Nendega sai räägitud maast ja ilmast ning sai naerdut päevi õhtusse. Külastasime Rasmust ja Kristjanit Puraviku Mansionis ning Kristjani ja Kertuga käisime mu kodus muffineid ka küpsetamas.
Muusikaliperioodi jooksul ööbisin ma laval (mis oli niiiniii lahe. üks ilusamaid õhtuid üle väääga pika aja), käisin Mäksi, Mammu ja Kaari juures. Kord Kaari juures jõudsin isegi sauna. Elu Kosel kees ja ma ei nurisenud mitte üks kord selle üle. Pihlade juures juhtusin ka paaril korral käima.
Enne etendusi hängisime näkkidega laululava all ning tegime näkinalju ja jagasime hetkeemotsioone. Nutsime ja naersime. Nagu me ükskord arutasime, siis teistsugune näkikooslus ei oleks ever saanud olla parem.
Aeg-ajalt eksisime ka fotostuudiosse ära ja tegime maailmalahedaid pilte. Aitäh Miku. (:
Katrin Helena ja Ulla käisid ka meil külas. Viimase etenduse lõpus nutsin ja nutsin ja nutsin. Nagu minu reisikaaslased juba eelnevatel aastadel on seda täheldanud. Kõik juba tulid teadja näoga mu juurde "Susaaannnaaaa, mida Sa nutad jälle?!" Aga nii hea on nutta. See tähendas, et oli põhjust. Tähendas, et midagi ilusat on olnud. Eriti kiskus pisar silma, kui üks tüdruk koorist mulle šokolaadi tõi või kui Käbi ema mulle lille tõi või kui ma nägin, et minust suuremad ja tugevamadki võtsid asja hingega ja poetasid pisara või kaks. Nagu nii mõni teinegi osaleja ütles, siis nüüd peale muusikali on veidi tühi tunne. Nii järsku sai päevadepikkune töö ja lõbu otsa. Aga me teeme varsti kokkutuleku ju. (:
Sellesse muusikali pandi nii verd, higi kui pisaraid. Verise panuse andis Kristjan, kes kukkus ennast igale poole kogu aeg katki, sest me kõik loopisime teda mööda lava ringi. Nii mõnigi kord avastasin lava taga, et mu käed on Kristjani verega koos. Vaene poiss. Pisarate panusest haarasin ma suure osa endale, kuid olgem ausad, ma polnud ainuke. Ja Selle higise panuse andis iga üks, kes vähegi midagi muusikaliga seoses tegi. See ei olnud lihtne, aga see oli lõbus ja me saime suurepäraselt hakkama.
Peale viimast etendust tegime kooli sööklas peo ja siis hakkas Kiku kitarri tinistama ja me kõik laulsime ja laulsime ja laulsime.
Kiku: "Ohh, proovime "Palvet" mitmehäälset laulda."
Ülejäänud laulavad rahumeeli oma lemmiklaulu.
Peale laulu Kiku: "Wouush! :O"
Ja siis me mainisime talle, et see on meie koori põhilugu. (:
Pühapäeva õhtul läks Rasmus ära, kuid me kohtume taas. Kunagi ikka.
Meie Kertu, Katrin Helena ja Kikuga ööbisime tol õhtul Puravikus. Enne seda käisime KH ja Kertuga ka Pihlade juures tähistamas ja pilte vaatamas. Nad on ühed toredad inimesed.
Ma ei saa ikka üle, et muusikal tõi niivõrd palju ägedaid inimesi kokku ja, et nad kõik tegutsesid ühe ägeda eesmärgi nimel ja et me saime nii väga hästi hakkama ja et ma sain endale kaks torevahvat õde. Kõik on nii ilus ja hea. (:
Ma arvan, et neid muusikalipäevi meenutan ma veel kaua aega. ^^
Esmaspäeval pidi toimuma puu istutamine, kuid selgus, et meie tamm on kadunud. Praeguseks on see tamm ühe joodiku käest kätte saadud ja maha istutatud. Lõpuks sujub kõik ilusti.
Esmaspäeval sõitsin mina enda lemmikpaika Eestimaal. Karulasse. Tegelesin seal korilusega, käisin seenel ja kalal, käisin külastasin Läti kaubanduskeskust ja käisin ujumas ja lugesin raamatut ja tegin mitut muud asja ka. Nautisin seda kaunist kohta seal Valgamaal. Kuid siiski kripeldas mus terve aja mingi tunne. Mingi tunne, mis meenutas veidi koduigatsust. Siis ma taipasin, et Tartu poisid olid Kose mulle huvitavaks teinud. Kui ma eile koju jõudsin, siis esimest korda elus olin ma siiralt õnnelik Kosel olemise üle. Missest, et ma tulin just enda lemmikkohast. Mõnikord on selliseid veidraid asju.
Eile käisin veel Kertuga jalutamas ja siis puhusin vastu ööd Rasmusega msnis mõned sõnad teatri ja elujuttu.
Igatahes, mina olen salalege ja tundun teistsugune, kui ma tegelikult olen. Ja teie ei teagi.
Aga..
Ma käisin tantsu-laulupeol. Ühtekuuluvustunne taevani. Tüütud passimist täis proovid ja suurepärane seltskond. Ma ju tantsisin Jüri rühmas ja nad hakkasid mulle täitsa meeldima. Kristjan ja Egle ja Liisu ja Liina-Liis ja Henri ja Martti ja ja ja nad kõik. Nad võtsid meid vägagi omaks ja lõpuks kinkisid minule ja Ristole meie rühma pildi ja tantsupeokruusi, millele oli kirjutatud "Homme jälle! Jürikad". Nutja nagu ma olen, siis ma pillisin terve tee tantsupeolt laulupeole ja mõnikord hiljem ka. Nii palju positiivseid kogemusi ühe korraga. (:
Kui ma kõndisin peale viimast etendust lavalt ära ja liikusin meie kogunemispaiga poole, siis tundsin rasket kätt endal ümber õla vajumas ja eeldasin, et see on Kati või Kertu või Mari või keegi. Kuid kui ma ümber pöörasin, siis vaatas mulle otsa laia naeratusega Henri ja siis ma mõtlesin küll, et küllap me siiski ikka meeldisime neile. ^^
Laulupidu oli lihtsalt üks suuuur rahvamass. Aga üks ühine mass.
Peale laulu-tantsupidu tulin koju, kus hakkasid muusikaliproovid vaikselt hoogu üles võtma. Tulid Kristjan ja Rasmus ja millalgi kunagi ka Lennart. Värske veri, mis meie muusikalilaste elu kohe kirevamaks tegi. Kolm tore-toredat inimest. Ma usun, et me näeme neid veel, sest mulle tundus, et neilegi meeldis siin. Nendega sai räägitud maast ja ilmast ning sai naerdut päevi õhtusse. Külastasime Rasmust ja Kristjanit Puraviku Mansionis ning Kristjani ja Kertuga käisime mu kodus muffineid ka küpsetamas.
Muusikaliperioodi jooksul ööbisin ma laval (mis oli niiiniii lahe. üks ilusamaid õhtuid üle väääga pika aja), käisin Mäksi, Mammu ja Kaari juures. Kord Kaari juures jõudsin isegi sauna. Elu Kosel kees ja ma ei nurisenud mitte üks kord selle üle. Pihlade juures juhtusin ka paaril korral käima.
Enne etendusi hängisime näkkidega laululava all ning tegime näkinalju ja jagasime hetkeemotsioone. Nutsime ja naersime. Nagu me ükskord arutasime, siis teistsugune näkikooslus ei oleks ever saanud olla parem.
Aeg-ajalt eksisime ka fotostuudiosse ära ja tegime maailmalahedaid pilte. Aitäh Miku. (:
Katrin Helena ja Ulla käisid ka meil külas. Viimase etenduse lõpus nutsin ja nutsin ja nutsin. Nagu minu reisikaaslased juba eelnevatel aastadel on seda täheldanud. Kõik juba tulid teadja näoga mu juurde "Susaaannnaaaa, mida Sa nutad jälle?!" Aga nii hea on nutta. See tähendas, et oli põhjust. Tähendas, et midagi ilusat on olnud. Eriti kiskus pisar silma, kui üks tüdruk koorist mulle šokolaadi tõi või kui Käbi ema mulle lille tõi või kui ma nägin, et minust suuremad ja tugevamadki võtsid asja hingega ja poetasid pisara või kaks. Nagu nii mõni teinegi osaleja ütles, siis nüüd peale muusikali on veidi tühi tunne. Nii järsku sai päevadepikkune töö ja lõbu otsa. Aga me teeme varsti kokkutuleku ju. (:
Sellesse muusikali pandi nii verd, higi kui pisaraid. Verise panuse andis Kristjan, kes kukkus ennast igale poole kogu aeg katki, sest me kõik loopisime teda mööda lava ringi. Nii mõnigi kord avastasin lava taga, et mu käed on Kristjani verega koos. Vaene poiss. Pisarate panusest haarasin ma suure osa endale, kuid olgem ausad, ma polnud ainuke. Ja Selle higise panuse andis iga üks, kes vähegi midagi muusikaliga seoses tegi. See ei olnud lihtne, aga see oli lõbus ja me saime suurepäraselt hakkama.
Peale viimast etendust tegime kooli sööklas peo ja siis hakkas Kiku kitarri tinistama ja me kõik laulsime ja laulsime ja laulsime.
Kiku: "Ohh, proovime "Palvet" mitmehäälset laulda."
Ülejäänud laulavad rahumeeli oma lemmiklaulu.
Peale laulu Kiku: "Wouush! :O"
Ja siis me mainisime talle, et see on meie koori põhilugu. (:
Pühapäeva õhtul läks Rasmus ära, kuid me kohtume taas. Kunagi ikka.
Meie Kertu, Katrin Helena ja Kikuga ööbisime tol õhtul Puravikus. Enne seda käisime KH ja Kertuga ka Pihlade juures tähistamas ja pilte vaatamas. Nad on ühed toredad inimesed.
Ma ei saa ikka üle, et muusikal tõi niivõrd palju ägedaid inimesi kokku ja, et nad kõik tegutsesid ühe ägeda eesmärgi nimel ja et me saime nii väga hästi hakkama ja et ma sain endale kaks torevahvat õde. Kõik on nii ilus ja hea. (:
Ma arvan, et neid muusikalipäevi meenutan ma veel kaua aega. ^^
Esmaspäeval pidi toimuma puu istutamine, kuid selgus, et meie tamm on kadunud. Praeguseks on see tamm ühe joodiku käest kätte saadud ja maha istutatud. Lõpuks sujub kõik ilusti.
Esmaspäeval sõitsin mina enda lemmikpaika Eestimaal. Karulasse. Tegelesin seal korilusega, käisin seenel ja kalal, käisin külastasin Läti kaubanduskeskust ja käisin ujumas ja lugesin raamatut ja tegin mitut muud asja ka. Nautisin seda kaunist kohta seal Valgamaal. Kuid siiski kripeldas mus terve aja mingi tunne. Mingi tunne, mis meenutas veidi koduigatsust. Siis ma taipasin, et Tartu poisid olid Kose mulle huvitavaks teinud. Kui ma eile koju jõudsin, siis esimest korda elus olin ma siiralt õnnelik Kosel olemise üle. Missest, et ma tulin just enda lemmikkohast. Mõnikord on selliseid veidraid asju.
Eile käisin veel Kertuga jalutamas ja siis puhusin vastu ööd Rasmusega msnis mõned sõnad teatri ja elujuttu.
Igatahes, mina olen salalege ja tundun teistsugune, kui ma tegelikult olen. Ja teie ei teagi.
Teistsugune?
VastaKustutaSa vist ei kujuta ettegi, milline puudus mul teist tuli kogu selle muusikaliprogrammiga. Side on kadunud vist.
Teistsugune ühes teises mõttes. Eeldatavasti heas mõttes.
VastaKustutaKuule ega ma ka ei puutunud Sinuga eriti sel ajal kokku. Ma ei puutunud paljudega kokku. Aga nüüd on muusikal kahjuks või õnneks läbi ja asjad hakkavad teistmoodi liikuma.