I will be the warmth in your blue world...
Tere. Õhtu on. Mina olen ka. Koos unustatud kirjanduse, äsjaste emotsioonide ja mälestusega meeldivast päevast. Ma olen täna minu inimene. Ma olen selle mulli sees, kus teisi pole.
Igatahes, hommik hakkas äratusega, mis ei olnu ei õudne ega meeldiv. Neutraalne. Koolipäev möödus minu arust vägagi meeldivalt. See kepikõnd seal päevakeskel on ikka tegelikult täitsa hea mõte. Täna kõmpisime Liisu ja Kadriga oma ringi mööda. Äkki me ei tahtnud minna sealt, kus õpetaja käskis. Teised tulid veel hoopis teist teed pidi. Ja siis me leidsime Koselt liuvälja. ^^ Ja siis me tegime enda aega seal parajaks. Hea keset koolipäeva uisutada. See oli nii hea hetk. Selline natuke filmilik õnnelik hetk, kus toredad inimesed on koos ja ajavad oma asja. Ehk siis lihtsalt on. Oli keemia, oli mata, oli kirjandus ja mingid tunnid veel. Mitte midagi hullu. Ainult Liina keeras matas vahepeal ära ja sundis mind jälle närvi külastama. Peale tunde käisin geos, mis läks samuti nagu mul kõik ülejäänud geo tööd.
Siis ma tulin koju ja olin. Ei õppinud ega midagi. Lihtsalt olin ja uurisin tulevikuväljavaateid. Mul pole tulevikuväljavaateid. Jõudsin järeldusele, et ehk ikkagi proovin lavakasse ka, aga mitte lavastajaks vaid dramaturgiks. Ja keegi ei teagi, mis sellest mõttest saab.
Peale olemist hakkasin kirjandi puhtandit kirjutama. Pärast väääga mitmeid vaevalisi minutidekaade sain ma selle valmis. Kole kirjand on, aga ma ei oskagi ilusat kirjutada. Kirjandid pole päris minu asjad. Seejärel hakkasin natukese kirjandusega tegelema ja siin ma nüüd olen. Ma ei tahtnud rohkem. Mulle aitas. Valmis ei saanud, aga enne tegin vähemalt usinalt tööd.
Luuletama peaks, homme peaks laulma, igasuguseid asju peaks tegema.
Lubasin enne endale, et kui ma suudan, siis ma ärkan homme hästi vara. Ärkan ja püüan hommikut. Kallistan kuud, kui too taevast lahkub ja naudin leiget dušši enne kui teised ärkavad. Tahaksin homme ühte sellist täiuslikku hommikut. Ma loodan, et ma jõuan.
Kahju, et mu printsess minuga ammu jutulõnga pole ketrama hakanud. Ma natuke igatsen Izzyt ja kõike temaga seonduvat. Ma olen ju selline tohutu Grey anatoomia fänn. What reminds me, peakski edasi vaatama. O.C-d peaks ka uuesti vaatama, aga selleks pean ma Muraka enda koju ära ootama. Muidu ei oleks see õige. Btw, mulle meeldivad sünonüümid ja hüüdnimed. (:
Ma arvan, et kui ma Murakatüdrukut homme näen, siis ma teen talle ühe sooja kallistuse ja poetan tema pehmete juuste sisse ühe varjatud pisara.
Naljakas. Merilin on kõige ebastabiilsem inimene, kes mu elus kunagi olnud on, aga ikka ja jälle tahaksin ma tema juurde tagasi minna, talle ühe pehmepehme kalli teha ja talle andeks anda. Isegi kui ta midagi teinud ei ole. Ta on selline inimene, kellele tahaks andeks anda. Tahaks enda vead ka talle andeks anda. Ta on mu viimaste päevade mõte ja unistus. Me veel kohtume, ma tean seda. Ta on mu blogi staar vist juba. Ta on ju see inimene, kes saab minust isegi siis aru, kui ma talle mitte ühtegi sõna ei lausu.
Olete te kunagi leidnud tillukestest peidukatest tillukesi kirjakesi, mis on kirjutatud tema tillukese käega? Mina olen. Teil pole õrna aimu, millest te ilma olete jäänud. Selle tüdruku teine nimi on Armastus. Ma arvan, et te ei ole teda enne kohanud.
Kahju, et ma kohvi ei joo.
Kui Sa istud kodus ja tunned, et Sul on igav või, et igal pool on lack of joy, siis külasta lehekülge www.overheardinnewyork.com Minul oli küll lõbus vähemalt.
-Sus.
Igatahes, hommik hakkas äratusega, mis ei olnu ei õudne ega meeldiv. Neutraalne. Koolipäev möödus minu arust vägagi meeldivalt. See kepikõnd seal päevakeskel on ikka tegelikult täitsa hea mõte. Täna kõmpisime Liisu ja Kadriga oma ringi mööda. Äkki me ei tahtnud minna sealt, kus õpetaja käskis. Teised tulid veel hoopis teist teed pidi. Ja siis me leidsime Koselt liuvälja. ^^ Ja siis me tegime enda aega seal parajaks. Hea keset koolipäeva uisutada. See oli nii hea hetk. Selline natuke filmilik õnnelik hetk, kus toredad inimesed on koos ja ajavad oma asja. Ehk siis lihtsalt on. Oli keemia, oli mata, oli kirjandus ja mingid tunnid veel. Mitte midagi hullu. Ainult Liina keeras matas vahepeal ära ja sundis mind jälle närvi külastama. Peale tunde käisin geos, mis läks samuti nagu mul kõik ülejäänud geo tööd.
Siis ma tulin koju ja olin. Ei õppinud ega midagi. Lihtsalt olin ja uurisin tulevikuväljavaateid. Mul pole tulevikuväljavaateid. Jõudsin järeldusele, et ehk ikkagi proovin lavakasse ka, aga mitte lavastajaks vaid dramaturgiks. Ja keegi ei teagi, mis sellest mõttest saab.
Peale olemist hakkasin kirjandi puhtandit kirjutama. Pärast väääga mitmeid vaevalisi minutidekaade sain ma selle valmis. Kole kirjand on, aga ma ei oskagi ilusat kirjutada. Kirjandid pole päris minu asjad. Seejärel hakkasin natukese kirjandusega tegelema ja siin ma nüüd olen. Ma ei tahtnud rohkem. Mulle aitas. Valmis ei saanud, aga enne tegin vähemalt usinalt tööd.
Luuletama peaks, homme peaks laulma, igasuguseid asju peaks tegema.
Lubasin enne endale, et kui ma suudan, siis ma ärkan homme hästi vara. Ärkan ja püüan hommikut. Kallistan kuud, kui too taevast lahkub ja naudin leiget dušši enne kui teised ärkavad. Tahaksin homme ühte sellist täiuslikku hommikut. Ma loodan, et ma jõuan.
Kahju, et mu printsess minuga ammu jutulõnga pole ketrama hakanud. Ma natuke igatsen Izzyt ja kõike temaga seonduvat. Ma olen ju selline tohutu Grey anatoomia fänn. What reminds me, peakski edasi vaatama. O.C-d peaks ka uuesti vaatama, aga selleks pean ma Muraka enda koju ära ootama. Muidu ei oleks see õige. Btw, mulle meeldivad sünonüümid ja hüüdnimed. (:
Ma arvan, et kui ma Murakatüdrukut homme näen, siis ma teen talle ühe sooja kallistuse ja poetan tema pehmete juuste sisse ühe varjatud pisara.
Naljakas. Merilin on kõige ebastabiilsem inimene, kes mu elus kunagi olnud on, aga ikka ja jälle tahaksin ma tema juurde tagasi minna, talle ühe pehmepehme kalli teha ja talle andeks anda. Isegi kui ta midagi teinud ei ole. Ta on selline inimene, kellele tahaks andeks anda. Tahaks enda vead ka talle andeks anda. Ta on mu viimaste päevade mõte ja unistus. Me veel kohtume, ma tean seda. Ta on mu blogi staar vist juba. Ta on ju see inimene, kes saab minust isegi siis aru, kui ma talle mitte ühtegi sõna ei lausu.
Olete te kunagi leidnud tillukestest peidukatest tillukesi kirjakesi, mis on kirjutatud tema tillukese käega? Mina olen. Teil pole õrna aimu, millest te ilma olete jäänud. Selle tüdruku teine nimi on Armastus. Ma arvan, et te ei ole teda enne kohanud.
Kahju, et ma kohvi ei joo.
Kui Sa istud kodus ja tunned, et Sul on igav või, et igal pool on lack of joy, siis külasta lehekülge www.overheardinnewyork.com Minul oli küll lõbus vähemalt.
-Sus.
...if you will be the life in mine.
Kommentaarid
Postita kommentaar