In the morning we don't know what to do

Kurikuulus uue aasta esimene koolipäev. Mu selle aasta vastikuim päev.
Kuna eile arvutist lahkudes oli mul raskusi uinumisega, lõpetasin ma sügavas unes alles natuke peale kahte. Hommikust äratust lükkasin ilma suurema mureta pool tundi edasi. Esimene tund oli suhteliselt vaba ja üsna vallaline. Hommikul pakkisin väga minimaalse uudishimuga kooliasjad ning püüdsin hommikut. Neil varajastel tundidel polnud väga vigagi. Kui aus olla, siis need olid isegi omalmoel nauditavad. Viskasin enda all-in-black kostüümi üll, sõin natuke väga imelikku sööki ning marssisin uhkel sammul uksest välja.
Õues ootas mind vapustavalt ja imeliselt külm ja karge hommik. Gosh, kui hea oli. Teeristil kohtasin Gerlit ja nõnda me tatsasime kurval meelel kooli poole. Kuigi minu sees võbeles see kummaline õnneliku inimese tunne, mis kahjuks polnud kuidagi seotud kooliga.
Koolis suundusin garderoobi, mille ees kohtasin samu häid vanu tuttavaid ning sealt edasi vene keelde ja sealt kunagi riietusruumi ja aeroobikasaali. Aeroobaris veetsin oma tänase päeva meeldivaimad hetked koos jooga ja pilatesega. Issand, ma ju fäänsin selliseid asju. Peale rütmikat läksin füüsika korrusele, kus kohtusin meie vana uue klassiõe Kadriga. Tore oli teda üle pika aja näha. Füüsika tundus veel mõttetum, kui eelnevatel aastatel. Peale füüsikat ootas ees tilluke sööklakülastus, kust me Kertuga hankisime tavapärased vinkupirukad.
Meid ootas ees geograafia, kus me tegelesime asjadega, mis on vaja kellelgi järgi teha. Täitsin poolusinalt enda töövihiku tabelit ja mõtlesin muretuid mõtteid. Oli söögivahetunni ja ülimaitsva hernesupi aeg. Kahjuks sai mu kõht nii ruttu täis. =(
Läksime vaatasime korra Meeriga, mida paralleelklass teeb ning siis läksime kunstiajalukku, mis möödus minu meelest meeldivalt ja üsna heade uudistega.
Peale tunde viskasin mantli õlgadele ja lippasin heameelega koju, sest olin vaba igasugustustest koolivälistest kohustustest ning ilm oli ilus. Peale kooli passisin taas arvutis nagu mulle kombeks on saanud. Vahepeal tuli Kati külla ja siis me rääkisime natuke ja sõime pisut ja rääkisime veel niisama lobajuttu. Kui Kati lahkus teesklesin ma natuke, et ma õpin. Targemaks ei saanud ma kohe kindlasti. Kuskil siis mängisin veel Eesti mälumängu ja sõin frikadellisuppi.
Õhtul, kui ma end diivanile õppima sättisin, andsin taas alla. Ma ikka veel ei taha sellega tegeleda. (:
Siis tuli mu päästeingel Liisu-Mammu, kes üritas ravida mu foobiaid (suht õnnestunult, ma arvan) ja siis ta rääkis minuga niisama ja tagastas oma rahvariided. Nii tore oli. See oli mu päeva teine tipphetk. ^^ Ta istus mu juures natuke aega ja lahkus siis jälle. Ma arvan, et ta muutis mind nüüd natuke julgemaks tüdrukuks.
Tulin taas oma tuppa arvamusega, et hakkan õppima, aga tutkit. Nüüd hoopis istun siin ja jutustan teile enda tegemistest ja mõtlen, et peaks pesus käima ja ühe hästi korraliku une tegema, sest eile ma ju ei saanud Erki myspace'i pärast normaalsel ajal magama minna. xd
Homne päev tuleb väga mitme ehk-sõnaga, sest keegi ei teagi, kui palju loomulikku intelligentsi ja viimase hetke viitsimist minus olemas on.
Homme ma peaksin end kokku võtma ja usinalt tegelema geo uurimistöö kallal, kuid samas ootab mind ju veel ajaloo töö ja mitu muud nunnut sõpra, aga nii haige kui see ka ei ole, siis ma ikka veel usun, et ma saan asjadega hakkama. Miski pole tõenäoline, aga miski pärast ma usun. Ma arvan, et selline osa minu suhtumisest toob minuga kaasa veel palju õnnelikke juhtumisi. ^^

Damn, ma olen nii päevapüüdja, et te ei jõua isegi järgi mulle. (: Mul ei ole olnud väga tore päev, aga ikka ma uinun naeratus näol ja tunnen, et kõik liigub vajalikus suunas. ^^ Täpsemalt võite mu tunnetest lugeda Kaisa blogist, sest ta kirjutas kõik vajaliku sinna ära. Ma olen temaga absoluutselt ühel nõul.

Carpe Diem. =^.^=

-Sus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji