I am 16 going on 17

-
Ilmselt on see mu 16nda eluaasta viimane blogipostitus.
Mida ma siis täna teinud olen?
Olen ennast ravinud, olen Marile ja Erkile teed teinud, siis ma käisin endale pealinnas kingitust ostmas ja teile homseks kommi. Miljon mõtet on kahel teemal peast läbi käinud. (järgmine lause pühendusega Meelisele) Ja keegi ei teagi.
Mina mõnda asja tean. Murilini saladust ja Murilin teab natukene minu oma ka. Ta isegi ütles, et hea valik oli. xd Murilin sai minult eile pikima sõnumi, mida ma kunagi kirjutanud olen.
Pealinnas ma külastasin Ülemiste IDEAAL kosmeetikat ja Rimi ja Chopsticks'i. Sain oma lõhna lõpuks. (: Homme hommikul saan kätte. ^^ Rimist ostsin muffinimaterjali homseks ja laupäevaks ja ostsin paar mõnusat asja veel.
Nüüd siin enne sünnipäeva algust aitan õdel referaati teha ja plaanin Gossipi vaatamist. Selleni ma raudselt muidugi jälle ei jõua. Nagu tavaliselt, kui mul tuju on.
Vahepeal käisin mõnusa kosutava dušši all ja siin ma nüüd olen. Hea tuju ja kommikotiga. ^^


=^.^=
Kiisu tuju on olla.




Mulle meeldib see inimene, kes selle sünnipäeva traditsiooni välja mõtles. Nii tore, et siis enamik sõpru vähemalt ühe mõtte Su pihta poetavad. (: Natuke eriline tunne jääb ju. ^^

Kommentaarid

  1. Ade28. jaanuar 2009, kell 19:21

    näh.. mis mõttes? Ma arvasin, et sa 18 said :D

    VastaKustuta
  2. Sus.28. jaanuar 2009, kell 22:25

    hahahha, Sa polnud ainuke. xd

    Sorri, et Su lootusi petsin =(

    VastaKustuta
  3. Ade29. jaanuar 2009, kell 18:25

    heh, ei petnud :)
    Mul on isegi hea meel, et sul see 17 alles ees on ;) 17 oli minu parim aasta (:

    VastaKustuta
  4. Sus.29. jaanuar 2009, kell 18:32

    Heh, mu õde just rääkis sama juttu, et 17nes oli kõige parem. (:
    18 on igav, sest siis võib igasuguseid asju teha . xd


    Ma loodan samuti sellelt aastalt päris palju päris ilusat. (:

    VastaKustuta
  5. Ade4. veebruar 2009, kell 00:50

    jaa.. Maarjal oli ka 17 parim aasta :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

-
Tänane päev oli pikk, tülikas, lõbus ja hariv. Kool, keemia, pood ja apteek, Mari ja Ade ja palju korvpalli. Päeva hetked ja laused: *keemia tund koos koga oma bi-olekuga. (Bi there!) *Ade: "Lowry is down!" (inglise aktsendiga) *mpkad olid välja loositud ja telekas oli veel jäänud. Susanna: "Jess, ma saan endale teleka!" (ilma, et keegi veel midagi loosinud oleks) Ade päris mitu aega hiljem: "Hahahahahhaha." See oli nii armas. ^__^ *Mari võitis endale teleka ja Chris Moore tegi talle tünga! (: Palju õnne, Maru! :) -Praegu tegelen peamiselt nuuskamisega ja raamatut tahaks lugeda ja pulssi üritan normaalseks ajada. -Kõik südametega seotud on feil. (: -Meeleolu on keskpärane. -Tänu ühele kahtlushetkele kaotasin mõneks päevaks oma happy-person-mode'i, aga küll ma selle varsti tagasi saan. -Alati saan, kõike saan! Mind ootab soe tekk, palju küünlaid, kohe varsti tassitäis kakaod ja kaks raamatut! Nad soovivad minuga kohtuda rohkem kui teie! Täna on üks hea
Lisateave
-
Miks ei võiks piisata sellest, kui sa tead, mida sa kindlasti ei taha? Miks peab sellele lisaks ka teadma, mida sa tahad? See muudab asjad nii keeruliseks. Tänane õhtu pole üldse mu lemmik, aga kuna ma olen passive-agressive , siis ma plaanin kõik oma mured esmaspäeva lükata ja nädalavahetusel kavatsen elu nautimisega tegeleda. Kallis #positivusfestival, mulle tähendaks see väga palju, kui sa päriselt ka positiivne oleksid. Jään huviga ootama.
Lisateave

2020: The year of Jumanji

-
2020 on olnud kummaline aasta ja sellele ei saa vist küll mitte keegi vastu vaielda. Minu jaoks see juba algas veidralt. Jaanuari esimesed nädalad olid kerget agooniat täis, mis oli väga mitteminulik, sest enamasti olen ma ikka see "new year, improved me" - kind of girl , aga sel aastal mitte. Sel aastal ma väga TAHTSIN olla, aga tundsin, et minus pole selleks energiaraasugi. Ja noh.. olgem ausad, see paistis välja, sest mitte kunagi pole nii paljud inimesed järjest mulle öelnud, et ma näen närtsinud/väsinud/õnnetu välja. Mu keha ja vaim karjusid muutuse järele ning nii see siis juhtuski. Karjäär 2.0 lõpp ja pea ees tundmatusse viskumine. Nii põnev ja hirmus samaaegselt. Inimesed olemas superhead mu vastu, aga samas see tunne, kuidas ma tegelikult pean selle kõigega üksinda hakkama saama. Nagu öeldud: põnev ja hirmus samaaegselt. Järgmised paar nädalat olid puhas restart. Ma ei tahtnud teha mitte midagi kasulikku, vaid ma tahtsin lihtsalt olla. Niisama. Ilma igasuguste kohust
Lisateave