sunday morning, tuesday evening
Nagu minu blogis juba kombeks on saanud, alustan ma hommikust ja lõpetan hilisemaga.
Telefon karjus mu pihta esimest korda täna hommikul kell 6:01. Torisesin natuke midagi ning leppisin temaga kokku, et tülitseme 20min pärast uuesti. 20min pärast hakkas temast uuesti kõlama juba tüütuks muutuv keldi lugu. Hüppasin voodist püsti tundmata mingit rusuvat unemoodustist. Tõmbasin enda Snoopy tutukate peale kõige pehmema fliisi ja panin jalga enda roosad ja pehmed sokid. Tatsasin mööda kodu ringi nagu talveunest ärganud mõmm, sest kohe üldse ei teadnud, mida teha või kust alustada.
Haarasin oma rätikud, oma kõige lemmikuma seebi ja lükkasin kraani palju rohkem selle punase täpi poole kui tavaliselt. Külmal hommikul on see ebameeldiv soe vesi teretulnud. Võtsin oma roosa unistuse ning veetsin paar minutit selle lõhna ja vahtu nautides. Pesin oma juuksed pehmeks ja mõtlesin enda päeva ilusaks. Kell seitse lahkusin vannitoast enda tuppa, kus ootasid mind ees puuduvad riietumisideed. Lõpuks võtsin vastu kõige lihtsama pakkumise, mille mu maitsemeel mulle tegi. Punane ja must. Nii nagu mulle maitseb.
Sõin küllaltki toeka hommikusöögi ja sammusin oma teise kodu poole. Päev algas nii ilusti. Esimesed minutit Esa Saarineni "Muutused" seltsis. Seejärel vene keel ja siis keemia. Peale keemiat kukkus kell inglise keele peale, enne mida me Murakaga juttu puhusime ja siis tunnis pidin kirjutama reporti. Ma kirjutasin teemal "Rising crime among teenagers". See tuli üsna sisutu ja pealesunnitud nagu kõik ametlikud kirjatükid, mida ma kunagi olen pidanud kirjutama.
Peale inglise keelt nautisin hubaseid minuteid garderoobide juures koos Kaisa ja Merilinga. Merilin laenas mulle oma jope ja siis ma läksin saali laulma. Tegime Anne-Mai ja Katiga häälerühmaproovi. See ei olnud tegelikult eriti minu maitse järgi, sest kui ma ülemised ja alumised noodid veel ära laulan, siis keskmistega on mul üsna tõsiseid probleeme. Juhuse tahtel on aga terve laulupeorepertuaar üles ehitatud neile keskmistele nootidele. Kuti päh.
Peale laulujoru ootas meid kui gümnaasiumiõpilasi ees mingi mõttetu kokkusaamine. Anne rääkis meile meie uuest sõbrast digitiibklavermonist ja mingist muust jurast ka. Ma tahtsin juba oma raamatu sisse ära põgeneda, sest mul polnud üldse huvitav.
Kirjanduse tund oli järgmine. Vastasin nagu ühel usinal õpilasel kord ja kohus. Sain viie ka veel pealekauba. Mõnus. Jätkasime konspekti kirjutamisega. Seejärel tuli söögivahetund ja minu lemmiksupp koolimenüüs.
Hakkas viimane tund, mis oli samuti kirjandus. Kõik jätkus samamoodi nagu muidu. Konspekt, palju juttu, natuke muusikat ja tavapärane õhkkond. Umbes 7-8min enne tunni lõppu tegime Erkiga diili, et me nüüd pakime asjad kotti ja lähme minema. Tegimegi niimoodi. Teised tulid ka. Emps ei saanud isegi kurjaks.
Kõikidel nendel tublidel vahetundidel, mis ma täna koolis veetsin, lugesin ma ka eelmainitud raamatud, mis minu sisse poeb ja lükkab mind sinna mulli kuhu keegi teine ei saa. See ei ole alati üldse mitte halb asi. Need sinised laused, mida te hakate mu blogis siit-sealt leidma on justnimelt sellest raamatust. Ma arvan, et see on mu uus ülikooliraamat. Merilin, Mammu ja Kertu ja keegi veel peaksid teadma millest ma räägin. Ma arvan, et Kaisale meeldiks see raamat.
i hope you enjoyed your stay
Telefon karjus mu pihta esimest korda täna hommikul kell 6:01. Torisesin natuke midagi ning leppisin temaga kokku, et tülitseme 20min pärast uuesti. 20min pärast hakkas temast uuesti kõlama juba tüütuks muutuv keldi lugu. Hüppasin voodist püsti tundmata mingit rusuvat unemoodustist. Tõmbasin enda Snoopy tutukate peale kõige pehmema fliisi ja panin jalga enda roosad ja pehmed sokid. Tatsasin mööda kodu ringi nagu talveunest ärganud mõmm, sest kohe üldse ei teadnud, mida teha või kust alustada.
Haarasin oma rätikud, oma kõige lemmikuma seebi ja lükkasin kraani palju rohkem selle punase täpi poole kui tavaliselt. Külmal hommikul on see ebameeldiv soe vesi teretulnud. Võtsin oma roosa unistuse ning veetsin paar minutit selle lõhna ja vahtu nautides. Pesin oma juuksed pehmeks ja mõtlesin enda päeva ilusaks. Kell seitse lahkusin vannitoast enda tuppa, kus ootasid mind ees puuduvad riietumisideed. Lõpuks võtsin vastu kõige lihtsama pakkumise, mille mu maitsemeel mulle tegi. Punane ja must. Nii nagu mulle maitseb.
Sõin küllaltki toeka hommikusöögi ja sammusin oma teise kodu poole. Päev algas nii ilusti. Esimesed minutit Esa Saarineni "Muutused" seltsis. Seejärel vene keel ja siis keemia. Peale keemiat kukkus kell inglise keele peale, enne mida me Murakaga juttu puhusime ja siis tunnis pidin kirjutama reporti. Ma kirjutasin teemal "Rising crime among teenagers". See tuli üsna sisutu ja pealesunnitud nagu kõik ametlikud kirjatükid, mida ma kunagi olen pidanud kirjutama.
Peale inglise keelt nautisin hubaseid minuteid garderoobide juures koos Kaisa ja Merilinga. Merilin laenas mulle oma jope ja siis ma läksin saali laulma. Tegime Anne-Mai ja Katiga häälerühmaproovi. See ei olnud tegelikult eriti minu maitse järgi, sest kui ma ülemised ja alumised noodid veel ära laulan, siis keskmistega on mul üsna tõsiseid probleeme. Juhuse tahtel on aga terve laulupeorepertuaar üles ehitatud neile keskmistele nootidele. Kuti päh.
Peale laulujoru ootas meid kui gümnaasiumiõpilasi ees mingi mõttetu kokkusaamine. Anne rääkis meile meie uuest sõbrast digitiibklavermonist ja mingist muust jurast ka. Ma tahtsin juba oma raamatu sisse ära põgeneda, sest mul polnud üldse huvitav.
Kirjanduse tund oli järgmine. Vastasin nagu ühel usinal õpilasel kord ja kohus. Sain viie ka veel pealekauba. Mõnus. Jätkasime konspekti kirjutamisega. Seejärel tuli söögivahetund ja minu lemmiksupp koolimenüüs.
Hakkas viimane tund, mis oli samuti kirjandus. Kõik jätkus samamoodi nagu muidu. Konspekt, palju juttu, natuke muusikat ja tavapärane õhkkond. Umbes 7-8min enne tunni lõppu tegime Erkiga diili, et me nüüd pakime asjad kotti ja lähme minema. Tegimegi niimoodi. Teised tulid ka. Emps ei saanud isegi kurjaks.
Kõikidel nendel tublidel vahetundidel, mis ma täna koolis veetsin, lugesin ma ka eelmainitud raamatud, mis minu sisse poeb ja lükkab mind sinna mulli kuhu keegi teine ei saa. See ei ole alati üldse mitte halb asi. Need sinised laused, mida te hakate mu blogis siit-sealt leidma on justnimelt sellest raamatust. Ma arvan, et see on mu uus ülikooliraamat. Merilin, Mammu ja Kertu ja keegi veel peaksid teadma millest ma räägin. Ma arvan, et Kaisale meeldiks see raamat.
"Viieaastane annab maailmale aega rääkida. Ei räägi kogu aeg vahele, vaid jaksab ka kuulata, mida näiteks lilledel öelda on."
***
"Kohalolekumeisterlikkus. energia on ammendamatu, sest igal hetkel koondub see käesolevale."
***
"Ettekujutuse jõud laseb lool avaneda siin ja nüüd. Viieaastane laseb lool juhtuda."
***
"Kohalolekumeisterlikkus. energia on ammendamatu, sest igal hetkel koondub see käesolevale."
***
"Ettekujutuse jõud laseb lool avaneda siin ja nüüd. Viieaastane laseb lool juhtuda."
i hope you enjoyed your stay
Kommentaarid
Postita kommentaar