Tehtud!

Lõpuks sain ühe filmi oma kujutletavast lõputust filmide nimekirjast vaadatud.
Nimelt Veiko Õunpuu "Sügisball". DVD karbil on sissejuhatuseks "Film on inspireeritud Mati Undi samanimelisest romaanist ja pühendatud eelkõige õrna hinge ja nõrga maksaga meestele, kes seisavad öös üksi, aluspükstes."
Usun, et kõik kes on filmi näinud ja mind vähegi tunnevad, mõistavad, et ma absoluutselt jumaldasin seda filmi. Öelgu isehakanud abiturientidest filmikriitikud, mis nad soovivad.
Kuna ma äsja olen Mati Undi versiooniga "Sügisballist" tutvust teinud, siis otsisin filmist tuttavaid motiive ja äratundmisrõõmu. See jäi küll olemata, kuid siiski-siiski. Vaatamine polnud põrmugi igavam. Peale filmi vaatamist lugesin läbi Jan Kausi "Lasnamäe metamorfoosid", mis ilusti seletas ära Veiko Õunpuu ja Mati Undi "Sügisballi" käsitluse ja nende elukirjelduse.
Ammulisui ja pisar silmis vaatasin kui palju ilusat oskavad eestlased teha, kui nad tahavad. See film on kinematograafiline šedööver. Vähemalt minu meelest, kellele pakuvad inspiratsiooni ja hingekosutust veidi masendava alatooniga kunstilised teosed.
Ma ei ole tavaliselt väga usin loetud raamatuid või nähtuid filme kommenteerima või kokku võtma, kuid "Sügisballiga" on veidi teised lood. Lihtsalt kisub midagi kirja panema või mingit arvamust avaldama isegi siis kui sõnu ei jätku.
Veiko Õunpuu karakteristika ning enda mõtete nähtavaks tegemine on minu arust imetlusväärne. Ta ütles nõnda väheste sõnadega nii palju. Filmi alguses ootasin sügavamõttelisi dialooge ja kisendavaid emotsioone, kuid neid ei tulnudki. Tegelased laususid üksikuid sõnu, mis konteksti nii imehästi sobisid ja mõtet kergelt linnutiivul vaatajani kandsid. Ja loomulikult näitlejameisterlikkus. Ilmselgelt oli mu lemmikstseen Juhan Ulfsaki tants restoranis. Tundus nii väike hetk, kuid ometi nii mõtterikas.
Kuid loomulikult ei tohi seda teost käsitleda täielikult masendavana, sest ometigi oli kõige selle musta ja halli vahele põimitud pisukest siiruviirulisust. Näiteks see tantsiv šveitser, naise järgi luurav Mati, autot parkiv Ivo Uukkivi ja muud sisult tähtsusetud, kuid tundelt olulised hetked.
Selles filmis oli eestilikku absurdsust, mida ma nii väga armastan. Seal oli sügavust, siiruviirulisust, inimesi, hetki ja kõike seda muud, mis mulle meeldib.
Kümnepalli süsteemis teost ma hinnata ei taha, kuid teadke, et mulle meeldis. (: Aga siinkohal arvan, et see meeldis mulle natuke teistmoodi kui tavalistele filmihuvilistele. Mina seostasin seda kõike Eestiga, kirjandusega, kunstiga, miski pärast merega ja muude asjadega, mis mulle nii olulised on. Ma ei oska seda võrrelda teiste eesti filmidega, sest ma pole ühtegi näinud :D, aga ma usun, et see film jättis minusse olulise jälje ja ma olen siiski kindel, et ma arvan sellest filmist hooooopis teisiti kui enamik, kes seda näinud on.

Sõnad said otsa, muidu räägiks veel.

Ja tänud Jan Kausile, kes paaril leheküljel Õunpuu mõtted veidi lahti seletas.

Aitäh, Mary, et selle kogemuse mulle võimalikuks tegid. (:

PS. Mulle meeldis veel see ka, et mõnda hetke venitati. Mõni hetk, mis tundub reaalsuses lühike, oli filmis palju pikemaks tiritud, et vaataja hakkaks kaasa mõtlema olukorrale ja natuke edasigi.