praegu ei ma päikest palu, vihm meil ühine

Sõit politseiautoga baltasse suutis tähelepanu köita. Need 4-5 noormeest, kes hommikul pool kaheksa baltas hängisid, said hea kõhutäie naerda, kui kaks kaunist neidu varavalges politseiautost väljusid, naeratused näol. Ja rongisõit pole grammigi halvemaks muutunud. Ainult et, mulle meeldivad vanakooli istmed rohkem kui need uued. Kuhu on kadunud pruunid nahksest materjalist istmed, kus oli väiksena nõnda hea keras pikutada.

KH suutis Tartu miljon kord naljakamaks muuta. Oi, linnad tekitavad minus inspireerivat melanhooliat. Mõnikord on see nii mõnus tunne.
Ülikool oli jura. Kuigi ma taaskord märkasin, et seal leitaksegi ühekordseid tuttavaid.
"Kas Sa otsid sama kohta kui mina?"
"Ei, ma olen paar ust siinpool?"
"Aga kuidas ma saan sinna?"
"Lähed sealt paremalt uksest."
"Huvitav kus kõik on?" jnejne
Hea 10min juttu võhivõõra filosoofiahuvilisega. Sealt laotus mu näole järjekordne spontaanne naeratus.
Üldsegi, jälgisin tänaval inimesi. Jahtisin naeratusi. Nii vähe sain neid kätte. Inimesed kulutavaid tänavaid nõnda emotsioonitult. Lausa kurb on vaadata. Kuid kui ma kõndisin enda laia naeratusega mööda võõrast teed ja leidsin kellegi endasarnase, läks tuju paremaks küll.
Õhtul lasid preilid mind veidi üle ja õhtuse linna peal kolamiseks mulle erilist võimalust ei jäänudki. Selle asemel olime toas, tegime lolle nalju, lugesime miljoneid horoskoope ja kõõksusime lämbumiseni. Ja KH ma tänan Sind maailma kõige mõnusama teki eest, mis mind öösel rõduukse vahelt sissetungiva jäiselt külma õhu eest kaitses. (:

Täna hommikul sõime pannkooke ja me Kertuga sõitsime koju. Mul oli ilmatult tore bussisõit. Teate küll, kuidas mulle ratastel ringi veereda meeldib. Täna veeresin luksuslikud 2 tundi.
Kui tihti te jälgite bussi lagedes olevaid kirjusid mustreid? (: Mina jälgin neid iga viimne kui kord suurima huviga ja keegi ei teagi miks.
Kuulasin muusikat, vahepeal tukkusin veidi ja nägin unes, kuidas me Katiga Mehise sünnipäeval enda tantsukava esitasime :D, seejärel mõtlesin enda kooliplaanide peale, liblikate peale, vanade inimeste peale, enda sõprade ja kõige muu peale. Nii hea on mõelda.
Ja ma jõudsin järeldusele, et ma tahan ühte inimest tänada, et ta mulle olenemata kõigest tõestas, et temasugused inimesed on päriselt ka olemas. ^^ Miljon tänu. Lootuse kuhi hakkas isuga taeva poole pürgima.

Nüüd ootan homset päeva, mil ma lähen pealinna võlusid kaema. Väike kino, palju raamatupoodi ja loovkirjutamise töötuba! Wish me luck, ma plaanin homse päeva põhjal suuri otsuseid tegema hakata. :D



Mida teie väärtustate?