Küsimused inglite kohta

Kõikidest küsimustest, mida Sa võiksid tahta küsida
inglite kohta, ainus mida Sa eales kuuled
on kui mitu mahub neid tantsima nööpnõelapeale.

Ei mingit uudishimu, kuidas veedavad nad igavikku

lisaks tiirlemisele ümber Trooni ning ladina keeles laulmisele
või kuidas toimetavad nad leivakoorukest erakule Maa peal
või kuidas suunavad poissi ja tüdrukut üle logiseva puusilla.

Kas nad lendavad läbi Jumala keha ning tulevad välja lauldes?

Kas nad kiiguvad nagu lapsed hingedemaalt
öeldes endi nimesid üht- ja teistpidi?

Kas nad istuvad üksi väikestes aedades värve vahetades?

Kuidas on lood nende magamisharjumustega, nende rüüde kangaga, nende jumaliku valguse dieediga?

Mis toimub nende helendavates peades? On seal sein

üle mille pikemad kohalolijad põrgut võivad näha?

Kui ingel kukuks pilve pealt alla, kas ta jätaks augu

jõkke ning kas see auk hõljuks lõpmatuseni kaasa
täidetuna ingellike sõnade vaikivate tähtedega?

Kui ingel toimetaks posti, kas saabuks ta
tiibade pimestavas rutus või teeskleks ta
välja nägevat nagu tavaline postiljon.
kes vilistab sõiduteel lugedes Su postkaarte?

Ei, keskaegsed teoloogid kontrollivad väljakut.

Ainus küsimus, mida Sa eales kuuled on
väikese tantsuplatsi kohta nööpnõelapeal,
kus aupaisted koonduvad ning nähtamatult triivivad.

See on selleks, et me mõtleksime miljonites,
triljonites, et jookseksime tühjaks numbritest ning kukuksime
lõpmatusse, kuid ehk on see vastus ainult üks:

üks naisingel tantsimas üksi jalas vaid sukad
väike džässansambel taustaks mängimas.

Ta õõtsub nagu oks tuules, ta kaunid
silmad on suletud, pikk ning kõhn bassist nõjatub ettepoole,
et heita pilk kellale, sest naine on tantsinud terve igaviku, ja nüüd on väga hilja, isegi muusikutele.