second day of this week
täna oli ju my first day off, sel nädalal. ainuke ka vist.
hommikut alustasin Tšehhovi novellidega, aga sõnad olid kuskil minu sees lukus. Oleksin tahtnud midagi loovamat kirjutada, aga selleks ei saanud ka mahti, sest õppima pidin ju. Kaks novelli tehtud, sai jaks otsa. Mõtlesin veidi ja sõin pasteedisaia. Seejärel tundsin väsimust ja sättisin ennast sisse suurde tuppa, kus teleka saatel mõtlesin väikse uinaku teha.
Just kui olin saanud une silma sisse helises mu telefon ja ekraanil seisis nimi Merike Pihla. Teadsin juba, millest jutt tuleb. Kõne lõppes kokkuleppega, et ma lähen kooli appi näitust üles panema. Kell oli veidi üle kahe.
Nii hea oli see kõne ja see piltide üles riputamine ja kõik selline, sest mulle jäi mulje, et mind on vaja või et ma saan millegagi hakkama. Ma nagu oleksin right women for the job! (:
Seejärel veel käisin vallamajas viimaseid asjatoimetusi ajamas ja jooksin kodust läbi, et minna kunstikooli viimasele kursusele modelliks. Natuke oli naljakas, natuke oli mõtlik, kohati väga väsitav ja natuke kammis ära ka, sest Gea molberti üks jalg liikus edasi-tagasi. :D
Seejärel käisin veel koolimajas näituseasju lõpetamas. Veetsin veidi aega Heli klassis, kus oli nii kodus olla. Seal toimetasin ja vaatasin kuidas kaks tillukest tüdrukut ringi tuuseldasid. Nii toredad olid nad. Väiksed lapsed on elu. (:
Nüüd tulin koju ja tunnen taas väsimust, mis pole üldse hea, sest see hakkab juba konstantseks tundeks muutuma. See võtab igasuguse tahte midagi teha. Seetõttu ma natuke jonnin siin kodus ja lohutan ennast igasuguste unistustega, mis viimasel ajal mu mõtteid vallutavad. Teate küll neid unistusi, mis tunduvad nii reaalsed, aga kunagi ei täitu! Vat, nendega.
Aga ma nüüd lähen blogist ära ja olen mujal äge ja väss. (:
Tsau, armsad.
PS. Homme hakkab rokikool ja on kooriproov ;)
PS2. Viimastel päevadel on ootamatud inimesed minuga juttu alustanud. Nii tore. ^^
hommikut alustasin Tšehhovi novellidega, aga sõnad olid kuskil minu sees lukus. Oleksin tahtnud midagi loovamat kirjutada, aga selleks ei saanud ka mahti, sest õppima pidin ju. Kaks novelli tehtud, sai jaks otsa. Mõtlesin veidi ja sõin pasteedisaia. Seejärel tundsin väsimust ja sättisin ennast sisse suurde tuppa, kus teleka saatel mõtlesin väikse uinaku teha.
Just kui olin saanud une silma sisse helises mu telefon ja ekraanil seisis nimi Merike Pihla. Teadsin juba, millest jutt tuleb. Kõne lõppes kokkuleppega, et ma lähen kooli appi näitust üles panema. Kell oli veidi üle kahe.
Nii hea oli see kõne ja see piltide üles riputamine ja kõik selline, sest mulle jäi mulje, et mind on vaja või et ma saan millegagi hakkama. Ma nagu oleksin right women for the job! (:
Seejärel veel käisin vallamajas viimaseid asjatoimetusi ajamas ja jooksin kodust läbi, et minna kunstikooli viimasele kursusele modelliks. Natuke oli naljakas, natuke oli mõtlik, kohati väga väsitav ja natuke kammis ära ka, sest Gea molberti üks jalg liikus edasi-tagasi. :D
Seejärel käisin veel koolimajas näituseasju lõpetamas. Veetsin veidi aega Heli klassis, kus oli nii kodus olla. Seal toimetasin ja vaatasin kuidas kaks tillukest tüdrukut ringi tuuseldasid. Nii toredad olid nad. Väiksed lapsed on elu. (:
Nüüd tulin koju ja tunnen taas väsimust, mis pole üldse hea, sest see hakkab juba konstantseks tundeks muutuma. See võtab igasuguse tahte midagi teha. Seetõttu ma natuke jonnin siin kodus ja lohutan ennast igasuguste unistustega, mis viimasel ajal mu mõtteid vallutavad. Teate küll neid unistusi, mis tunduvad nii reaalsed, aga kunagi ei täitu! Vat, nendega.
Aga ma nüüd lähen blogist ära ja olen mujal äge ja väss. (:
Tsau, armsad.
PS. Homme hakkab rokikool ja on kooriproov ;)
PS2. Viimastel päevadel on ootamatud inimesed minuga juttu alustanud. Nii tore. ^^
Kommentaarid
Postita kommentaar