Poisid tahtsid traati .

Mu kolmapäevane koolihommik algas meeldivalt nagu kõik hommikud viimasel ajal. Esimese asjana ilma teki alt lahkumatagi tõmbasin ma selga enda kõige pehmema ja soojema fliisi, mis mul üldse olemas on ja tatsasin oma roosas pidžaamas mööda korterit ringi.
Hommikusöögiks tegin endale kaks singi-juustu võileiba ja suure tassitäie kuuma kakaod. Sättisin ennast suurde tuppa teleka ette ja tundsin ennast mugavalt.
Peale seda nautlemist pakkisin kooliasjad ja viskasin enda kiuslikud juuksed ühte tillukesse patsi ja tuka kelmikalt pea peale. Kiire kiksipesu ja valmis ma olingi.
Astusin reipalt koduuksest välja ja jalutasin läbi sädeleva lume kooli poole. Polnudki enam ammu õues käinud. (:
Kool oli tavaline nagu muidu. Välja arvatud, et Mari ja Kertu olid täna mingi psühho-naeru-hullu-tujus, aga see oli nii lõbus. :) Terve päeva, kui ma juhtusin neile otsa vaatama hakkasid nad hullumeelselt naerma ja maalisid ka minu näole naeratuse. Nalja kui palju. Kõik need porksi ja raadio ja unenäo naljad. Ohhoo-jajaa. Nii tore, nii tore. Lihtsalt kõndisime ja naersime ja õppisime ja naersime ja istusime ja naersime. Ja nii see päev mööduski.
Vahepeal nägin veel Erkit ja Aget ja puhusin nendega mõned sõnad juttu. Plaanid on tehtud.
Peale pikka ja tegelikult üsna tüütut (sest ega mul tundides ikka põnev polnud) koolipäeva hakkas veel mitte nii huvitav kooriproov. Taas kuulasime esimesed mitukümmend minutit Sepa süümekajuttu ja seejärel laulsime liigilaule, millest ma taaskord midagi aru ei saanud, missest, et ma kõik olulised proovid kohal olen käinud. Kuna mul oli tohutu nälg ja üha kasvav uni, tundsin poole proovi ajal kuidas pea tohutult ringi käis ja minestamise tunne peale tuli. Õnneks midagi ei juhtunud, kui ma istusin ja rüüpasin paar sõõmu munavett.
Peale proovi pakkisime Agega ennast sisse ja läksime sööklasse mulle süüa ostma ning seejärel lonkisime koju. Maja nurga peal maksin Agele enda võla ja seejärel kõndisin koju ära.
Kodus ma süütasin kaks vägagi meeldivat küünalt ja tegin endale tassi kakaod, mis tundub muutuvat minu igapäevaseks rituaaliks. Istusin enda voodi peale, jõin kakaod, jälgisin küünlavalgust ja mõtlesin hämaruses ligi hiilivaid mõtteid. Karta on, et mul oli siis ju jälle hea tuju. Mul oli mu veebruarisaladus ja see ootus, mis mind tegutsemas hoiab.
Vahepeal heitsin enda voodisse pikali ja tundsin ennast nagu väike hirmul tüdrukutirts. See kestis mõnda aega, kuid siis ma lülitasin ennast heade mõtete lainele tagasi. Kui kakao otsas oli puhusin empsiga paar sõna juttu ja tegin miniuinaku. Natuke enne poolt kaheksat ärkasin ja otsustasin, et mul ei jää muud üle kui et ma pean hakkama ajalugu õppima. Esialgu sujus kõik päris hästi. Eeldasin, et asi on selles, et on küünlad ja pole õde. Peagi sadas õde uksest sisse ja viskas mu voodile Rahva Raamatu koti ja mina hakkasin automaatselt rõõmust kilkama ja nuusutasin uue raamatu lõhna. It was my brand of heroin. Mu õde tõigi mulle "Twilighti" teise osa. Ma arvan, et nüüd on mu homsed ja ülehomsed vahetunnid sisustatud. Ma ei suuda ära oodata, et ma seda juba lugema saaksin hakata. Täna üritasin ennast veel ajaloo sisse sundida. Ei tulnud eriti hästi välja. Õde rääkis kogu aeg ja "New moon" kiiskas mu silme ees. Lugesin ja lugesin natuke ajalugu veel. Ilmselt nii, et midagi mulle meelde ei jäänud, aga ma hommikul tegelen sellega veel.
Praegu hakkan "Heroest" nautima ja homme tuleb järjekordne ilus päev. Ehk teetame natuke Kertuga ja puhume kolm koma viis sõna juttu.

Mul on tunne, et ma meenutan hüplevat rõõmsat lõngakera. (:


Homme on selle nädala viimane päev, kui ma saan Agele tunneli lõpust lehvitada.

Sõprus võib kesta kogu elu. Ma olen ise proovinud. -Tobias, 8aastane