hah.

Olen viimaste päevade jooksul mõistnud üht. Ma olen püüdnud liiga kiiresti saada suureks ja tubliks ja mida kõike veel. Olen püüdnud lugeda liiga häid raamatuid, vaadata liiga tõsiseid filme ja kirjutada liiga tarku sõnu.
Ou c'mon. Ma sain alles 17. Ma võin ja tahan vaadata tiinisarju ja lugeda natuke läilasid asju. Vahepeal on hea ka süveneda tõsisematesse asjadesse, aga see ei ole üldse oluline.
Nii hea on ühel päeval avastada, et ma ei peagi olema suur ja ilus. Ma võin veel pugeda kaissu ja paluda, et keegi mulle unejuttu loeks (mitte, et ma seda teinud oleks, aga ma võiks, kui ma tahaks). Ma võin lapata lasteraamatuid ja mõelda, et tegelikult see polnud ju üldse ammu, kui ma alles liivakastis mängisin.
Issand, teismeline olla on uhke ja hea. xd Selline natuke salapärane, kuid samas nii triviaalne. Ma arvan, et ma olen tüdruk oma parimates aastates. Kuigi.. minu suhtumise juures on kõik aastad parimad. :D

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji