Nädal algas raskelt. Hommikul olid esimesteks mõteteks, et mina ei taha see nädal midagi teha. Ma ei taha, ma ei jõua, ma ei viitsi.. Njah, ega mõtetest alati kasu ei ole. Ajasin ennast voodist püsti ja tegin tavapärased hommikutoimetused. Siis oli aeg ennast kooli lohistada. Meeldiv oli vähemalt see, et esimene tund oli vaba. Niiöelda teine tund oli struktuuriõpetus. Parandasime seal kaheksandike ja üheksandike töid ja naersime niisama. Peale seda tuli veel igasuguseid tunde kuni jõudis kätte füüsika aeg. Oi üllatust, meie Rein Tindi füüsikaminutid olid asendunud muusikaõpetuse Vene romantikute tööga. Arvasin, et ega ma midagi suurt sinna kirjutada ei oska, kuid täna tööd tagasi saades, avastasin meeldiva vastukaja hinde 5 kujul. Järgmine tund oli tegelik muusikatund, kus kuulasime üle kõik kuulamistöö palad ja siis oli kojuminek. Milline õnnis tunne.
Koju jõudes arutasin endamisi, et võiks nüüd üle pika aja juba korralikult koduseid töid teha. Alustasin kunstiajalooga. Töö oli tulemas. Kirjutasin Kertu vihikust endale puuduvad asjad ümber ja viisin Kertu vihiku kella viieks tema kätte. Peale seda tulin koju ja alustasin arvutisse konspekti toksimist. Selline lühike ja piltidega. See lühike tähendas siis 13lk. Kui ma sellega kunagi valmis sain oli kell juba seal maal, et minul oli küll plaan unemaale ära minna. Ja nii ma tegingi. Kuigi mind pisut kiusas tunne, et ma ju tegelikult ei oska seda kunsta tööd. Juhtub. Enne uinumist heitsin pilgu peeglisse ja mõistsin, et ma tunnen ennast tihti väsinuna, aga eile ma nägin väsinud välja ka. Jube.
Tänane hommik algas veel masendavamalt, sest nüüd mulle tundus, et ma ei taha enam kuu aega midagi teha. Kuid kerge peapesu ja hommikusöök suutsid mind pisut turgutada. Sirvisin veel viimast korda kunstiajaloo läbi ja asusin kooli poole teele. Töö kulges suhteliselt meeldivalt. Mitte midagi ärritavat. Teine kunsti tund ei olnud ka midagi tapvat. Järgnesid järjekordsed minu jaoks mõttetud ja masendavad koolitunnid. Muusikatunni ajal käisime ammu unustatud tiirus rahvatantsu tantsimas. Vahepeal sain ajaloos SUURE PINGUTUSEGA viie, missest, et ma enda arust jumalast normaalset juttu rääkisin, aga no Ollermaale kohe meeldib mu kallal nokkida. Üldiselt olin ma siiski tulemusega rahul, sest ka ajalugu ei saanud eile suure tähelepanu osaliseks.
Peale kooli lipsasin mõneks hetkeks koju, sõin ja seejärel kooli tagasi. Lauluproov oli täna tappev, sest see oli nii üdini mõttetu. Mingid imelikud laulud pealekauba. Nendel polnud isegi sõnu. Proovi lõpuks tahtsin ma plahvatada, sest minu jaoks oli see talumatu.
Lahkusime 10min enne ja suundusime aeroobikasaali poole, kus pidi samuti meil proov algama. Erinevus oli selles, et seekord oli laulmise asemel pisike aeroobikakava. Seal veetsin ma järgmised pool tundi, mis olid minu jaoks sama masendavad, sest tantsimiseks puudus mul tuju ja meeleldi oleksin passinud üksi kodus.
Tulin koju ja asusin seelikut õmblema. Sellega sain jumalast lusti ja peoga valmis, vahepeal poetasin veel paar sõna msnis ka. Õmblemine võib inspireeriv olla, sest järsku tuli mul idee kogu see päeva masendav õhkkond endast välja joosta. Ja nii ma tõmbasingi dressi selga ja tossu jalga ning asusin teele. Nii mõnus. Seekord jätsin enda mpka ka koju. Enda hingamine oli mõnikord häiriv, aga üldiselt oli hea. Ja äge on jälgida kuidas iga korraga see maa pikeneb. See maa, mille ma jõuan läbida. Peale seda tulin koju, tegin mõned venitusharjutused ja kadusin vannituppa. Ei oleks osanud kujutada ette midagi ideaalsemat kui jahe dušš, hea seep ja mõned iluprotsetuurid.
Nüüd ma olen siin ja tegelen blogimisega, lootes, et homne hommik ei mõju nii masendavalt.
Ja inimesed, saage oma leimidest naljadest üle ja mõelge enne kui te mingit sitta suust välja ajate. Mõnikord on see kuidagi eriliselt tüütu.
Aitäh. (:
Koju jõudes arutasin endamisi, et võiks nüüd üle pika aja juba korralikult koduseid töid teha. Alustasin kunstiajalooga. Töö oli tulemas. Kirjutasin Kertu vihikust endale puuduvad asjad ümber ja viisin Kertu vihiku kella viieks tema kätte. Peale seda tulin koju ja alustasin arvutisse konspekti toksimist. Selline lühike ja piltidega. See lühike tähendas siis 13lk. Kui ma sellega kunagi valmis sain oli kell juba seal maal, et minul oli küll plaan unemaale ära minna. Ja nii ma tegingi. Kuigi mind pisut kiusas tunne, et ma ju tegelikult ei oska seda kunsta tööd. Juhtub. Enne uinumist heitsin pilgu peeglisse ja mõistsin, et ma tunnen ennast tihti väsinuna, aga eile ma nägin väsinud välja ka. Jube.
Tänane hommik algas veel masendavamalt, sest nüüd mulle tundus, et ma ei taha enam kuu aega midagi teha. Kuid kerge peapesu ja hommikusöök suutsid mind pisut turgutada. Sirvisin veel viimast korda kunstiajaloo läbi ja asusin kooli poole teele. Töö kulges suhteliselt meeldivalt. Mitte midagi ärritavat. Teine kunsti tund ei olnud ka midagi tapvat. Järgnesid järjekordsed minu jaoks mõttetud ja masendavad koolitunnid. Muusikatunni ajal käisime ammu unustatud tiirus rahvatantsu tantsimas. Vahepeal sain ajaloos SUURE PINGUTUSEGA viie, missest, et ma enda arust jumalast normaalset juttu rääkisin, aga no Ollermaale kohe meeldib mu kallal nokkida. Üldiselt olin ma siiski tulemusega rahul, sest ka ajalugu ei saanud eile suure tähelepanu osaliseks.
Peale kooli lipsasin mõneks hetkeks koju, sõin ja seejärel kooli tagasi. Lauluproov oli täna tappev, sest see oli nii üdini mõttetu. Mingid imelikud laulud pealekauba. Nendel polnud isegi sõnu. Proovi lõpuks tahtsin ma plahvatada, sest minu jaoks oli see talumatu.
Lahkusime 10min enne ja suundusime aeroobikasaali poole, kus pidi samuti meil proov algama. Erinevus oli selles, et seekord oli laulmise asemel pisike aeroobikakava. Seal veetsin ma järgmised pool tundi, mis olid minu jaoks sama masendavad, sest tantsimiseks puudus mul tuju ja meeleldi oleksin passinud üksi kodus.
Tulin koju ja asusin seelikut õmblema. Sellega sain jumalast lusti ja peoga valmis, vahepeal poetasin veel paar sõna msnis ka. Õmblemine võib inspireeriv olla, sest järsku tuli mul idee kogu see päeva masendav õhkkond endast välja joosta. Ja nii ma tõmbasingi dressi selga ja tossu jalga ning asusin teele. Nii mõnus. Seekord jätsin enda mpka ka koju. Enda hingamine oli mõnikord häiriv, aga üldiselt oli hea. Ja äge on jälgida kuidas iga korraga see maa pikeneb. See maa, mille ma jõuan läbida. Peale seda tulin koju, tegin mõned venitusharjutused ja kadusin vannituppa. Ei oleks osanud kujutada ette midagi ideaalsemat kui jahe dušš, hea seep ja mõned iluprotsetuurid.
Nüüd ma olen siin ja tegelen blogimisega, lootes, et homne hommik ei mõju nii masendavalt.
Ja inimesed, saage oma leimidest naljadest üle ja mõelge enne kui te mingit sitta suust välja ajate. Mõnikord on see kuidagi eriliselt tüütu.
Aitäh. (:
viimased kolm rida on põhiteema ;)
VastaKustutamusi oled