Plaan selleks reedeks: hommikul ärkan, teen ära enda yrkenite jutu, käin Konsumis ostoksil, nolifin ning seejärel üritan ennast arvestatavalt ilusaks teha, et siis pealinna Age sünnipäevale minna, et siis hiljem koju tulla ning uhkes üksinduses selle pehme teki varju magusasse unne vajuda. (: vat nii. Kui Kosel sõpru pole, siis tuleb ise nende juurde minna.

pea on mõtteid täis. kas sa nüüd tead? või olen ma paranoiline? (võinoh, seda olen ma nkn. :'D) kes sina oled? kuidas sa mulle vastaks, kui ma küsiks? kui kaua ma sind näinud pole? kui kaua ma sinuga ennast lihtsalt pisarates laua alla pole naernud? mõtlen, et sul on ilus olla. kuidas sa reisil hakkama saad? kuidas sa oled mõelnud kõiki neid asju, mis sa öelnud oled? mõtlen, et mu mõtetes on nii palju sinasid.


jah, öö liialdab.
läksin tuttu.

Kommentaarid

  1. Mikk ja Villem olid lasteaias. Nad mängisid parajasti klotsidega, kui Mikk korraga puuksu tegi.

    „Minu ema ütleb, et toas ei tohi puuksu lasta,” ütles Villem. “Puuksule ei meeldi toas olla. Puuksu tuleb teha õues, siis ta saab vabalt lennata.”

    „Akna võib ju lahti teha, siis pääseb puuks sealt välja,” vastas Mikk. “Minu isa teeb alati akna lahti, kui ma puuksu teen. Ta ütleb, et laseme puuksu õue, siis ta saab ära kuu peale lennata.”

    „Kuu peale?” imestas Villem.
    „Jah, kuu peale. Isa ütleb, et puuksud lendavad kõik kuu peale. Seal on nende linn.”

    „Aga mina arvasin, et puuksud muutuvad pilvedeks,” ütles Villem.

    „Ei muutu,” raputas Mikk pead. “Puuksud on kõik kosmonaudid. Ja nad on ju nähtamatud, aga pilved on valged. Puuksud lähevad ikka kuu peale, isa rääkis nii.”

    Villem uskus Mikku ega hakanud vaidlema. Küll aga sekkus poiste jutuajamisse Veroonika. Ta oli suur ja jäme tüdruk, ümmargused prillid ees.

    „Aga mina ei tee üldse puuksu,” ütles ta tähtsalt. „Kui puuks tahab välja tulla, siis mina ei lase. Hoian teda oma kõhus kinni.”

    „Sa hoiad siis ju puuksu vangis!” erutus Mikk. „Nii ei tohi! Puuks tahab kuu peale lennata. Tema sõbrad on kõik juba seal ja ootavad teda.”

    „Oodaku pealegi,” vastas Veroonika. „Mina ei lase teda ikkagi välja.”

    „Sa oled loll!” hüüdis Mikk. “Me räägime kasvatajale ära!”

    „Katsuge ainult!” ütles Veroonika ähvardavalt. „Ma näpistan teid, kui te kaebama lähete!”

    Veroonika oli poistest peajagu pikem ja väga tugev. Mikk ja Villem ei julgenud enam midagi öelda. Aga kui jõudis kätte lõunauinaku aeg, ei suutnud nad magama jääda. Nad olid mures. Vaene väike puuks, kes peab Veroonika pimedas kõhus vaevlema! Seda ei saanud niimoodi jätta.

    „Tule, Villem!” sosistas Mikk.

    Poisid ronisid vaikselt vooditest välja ja hiilisid Veroonika sängi juurde. Veroonika magas ja tema kõht korises.

    „Kuuled, kuidas puuks nutab ja appi hüüab!” sosistas Villem.

    „Ta on Veroonika kõhus vangis,” ütles Mikk. “Tahab kuu peale pääseda, ega ei saa. Kuri tüdruk hoiab teda kinni.”

    „Kas me saame teda aidata?” ahastas Villem.

    „Proovime!”

    Mikk tõi mängunurgast väikese labida ja vajutas sellega ettevaatlikult Veroonika kõhu peale.

    Kostis vaikne puuks.

    „Ta on vaba!” juubeldas Villem. Poisid jooksid akna juurde ja kiskusid selle lahti.

    „Head teed!” hüüdsid nad. „Jõua ilusasti kuu peale!”

    VastaKustuta
  2. kusjuures ma ei viitsi seda läbi lugeda. eelmist ka ei viitsinud. :D

    VastaKustuta
  3. haha, kui ma kommentaari ära kirjutasin, siis ma lugesin ikkagi ka läbi selle. :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji