Tribute to ms M.

Mul on piinlik, et olen teile jätnud rääkimata ühe väga olulise laupäeva hommikupoolsed sündmused. See oli umbes täpselt eelmise nädala laupäeval, kui ma istusin varajase marsa peale, et sõita pealinna just nimelt selleks, et olla nii tubliks moraalseks toeks preili Murakale, kui ma vähegi oskan. Ja ma arvan, et I did hell of a job. Nii hea on teada, et kellelgi on Sind mõnikord vaja. (:
Igatahes kui me peale parajas koguses Tallinnas seiklemist Lavaka juurde jõudsime, taipasime, et kell on isegi meiesuguste friikide jaoks liialt vähe. Seega seisime tolle armastusväärse hoone ees ning ma mullitasin väljamaa onudele kõikides maailma värvides mulle kaamerasse ning Merilin-Ingrid luges mulle üht mu lemmik luuletust - Betti Alveri "Tulipunane vihmavari". Ses luuletuses on midagi nii nukker-tuttav-minulikku.
Vahepeal tuli üks välismaalasest Priit Võigemast ja küsis meilt teed politseijaoskonda ning peale pikka ning olematut ajuderagistamist ütlesime talle, et meil pole õrna aimu, kuidas teda sinna juhatada.
Peale mõningast seismist ning parajat pabinat sisenes Lavaka väravast üks värvikirev preili ning me leidsime, et siis võime juba meie ka minna. Selle toreda kooli väikses koridoris süvenesime kandidaatide nimekirjadesse ning luurasime tuttavate nimede järele. Mõne aja pärast kolisime ülakorrusele ning läksime omaette vaikivalt hulluks iga kord kui mõni tuttav kuulus isik oma kohalolekuga korrust kaunistas.

Esimene rühm läheb sisse. Kuuleme helisevaid hääli ning vaevanägevaid etlusi. Ei oska mitte midagi arvata. Ilus, aga ei tea kas piisav.
Mõne aja möödudes tuli Murilini aeg sellesse musta saali kolida, mis btw on täpselt selline nagu kunagi minu hiiglasliku maja üks tuba saab olema. Must ja teatraalne.
Selleks ajaks kui Merilin saali läks, oli sinna kogunenud kuskil paarkümmend uudishimuliku ja hindavat nägu. Kuna ma ei ole Merilini näitleja küljega väga tuttav, siis panustasin talle head etteastet, kuid teadmatul pilgul nõjatusin vastu saaliust ning jälgisin uksesilmast sees toimuvat. Ja kui see entusiastlik preili koos oma isukate kartulite ja nostalgiliste pipidega lavale läks, mõistsin, et keegi pole ammu mind nii uhkeks teinud. (: Võisin julgelt kuulutada, et see on minu sõbranna, kes seal ees pipi laulu laulab möiratab laulda. Ta oli nii tubli ja ma arvan, et ma ei kiitnud teda piisavalt, kui me linnas olime. Olgem ausad, ma olin üsna blown away. Olen ennast vahepeal kogunud ja saan nüüd täie kindlusega öelda, et etteaste oli superb. Ta tegi selle ära! Tegi midagi, mida ei mina ega ka nii paljud teised inimesed teha ei julgeks. Laulis, tantsis ja hullus. Ja mitte kodus lukus ukse taga vaid Priit Võigemasti, Hendrik Toompere, Anu Lambi ja kõigi teiste ees. Tehke järgi. I'm rather sorry, but you couldn't. Vähemalt paljud teist.
Ja nii hea oli teada, et peale seda olin ma esimene inimene, kelle juurde ta oma piiritus õnnes tuli ja mind kallistas ja pisarsilmil ütles, et "Läbi sai. Ma tegin selle ära."
Kas ma olen teile kunagi öelnud, et mulle meeldib teistega koos õnnelik olla? (: Siis nüüd teate. See oli meie õnnepäev. Missest, et lavakakarjäär Murilini sel aastal ei oota, aga vähemalt on ta kogemuse, julguse ja minu kiidusõnade võrra rikkam.
Kingad Merilinile ning hess ja bussiaegade feil meile. So? See if we care? Vähemalt sai marsas selja rahuloluga vastu istet toetada, klapid pähe panna ja ainult õnnelikke mõtteid mõelda. (:

See oli minu oluline laupäev. :'