Kas kõik inimesed on üksteise peale tuumakadedad, or is it just me? Eriti kui asi puudutab annet, oskuseid ja loovust.
Kuidas minust sai mittetöötav inimene?
ohboy! ma ei ole siin nii ammu käinud, et vahepeal on mu maailm jõudnud ennast peapeale pöörata. Seega otsige oma kõige suuremad kohvikruusid välja ja sättige ennast mugavalt sisse, sest sellest tuleb suure tõenäosusega üks pikk-pikk postitus. Mõned päevad enne oma 28 on 28th sünnipäeva, otsustasin ma lõpuks, et on aeg töölt ära tulla. See oleks üks väga suur vale, kui ütleksin, et see uitmõtte ajel tehtud otsus oli. Otse vastupidi. See on üks pika vinnaga otsus olnud. Väga pika vinnaga... Ja kindlasti mitte lihtsate killast. Eriti veel seetõttu, et ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on, kes ilma kindla follow-up plaanita töölt ära tulevad. See on minu jaoks täiesti müstiline tundunud. Kuid tuleb välja, et need on Susannad, kes on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et nad tahavad, julgevad ja võivad taolisi otsuseid endale lubada. ( Disclaimer : see eeldab tegelikult aastatepikkust tööd, head rahaplaneerimisoskust ja eneseteadlikkust, et sellega päriselt toime tulla...
See on täiesti tavaline nähtus.
VastaKustutaThank god.
VastaKustutaMa lausa ehmun vahel, kui märkan, missugune kadedus minu sees pulbitseb.
VastaKustutaOn eks? Issand, kui hea on kuulda, et ma ei ole üksi selles kurjas piinas.
VastaKustutaAga tegelikult on see väga kole tunne ja mul on kurb kuulda, et ma pole ainuke. Arvan, et sellest peab kas üle või lahti saama. Ole tugev!
VastaKustutaOlen küll. (:
VastaKustutaJa Sa ole ka, sest Sa oled üks neist inimestest, kelle peale on põhjust kade olla. :'