Ajalugu tapab viimaseid närve. Olen jõudnud õnnelik olla, et oskan; nutta, et ma ei oska; neutraalsest täiesti hulluks minna ja siis veel miljon korda taibata, et ma ei oska ning oma mälus olen juba täielikult pettunud. Kes oleks osanud arvata?! Jätsin endale liiga vähe aega, raiskasin mittevajalikele teemadele rohkem aega, kui vaja, aga oleks keegi seda mulle varem öelda; panin endale tänaseks silmaarsti aja ja siis ta pani mulle neid tilku, millega pärast lugeda ei näe. Ja siis ma muretsesin veel rohkem. Nii palju muretsesin, et hakkasin jälle nägema ja jubekiirelt õppima. Aga ometigi siin ma nüüd olen ja tunnen, et ei tea nii palju, et ma saaksin ihaldatud punktid number 80 läheduses. Lasin oma võimaluse käest ja järgmisel aastal seda niikuinii ei korda. Mul on kahju ja ma saan aru, et tegelikult ei huvita teisi inimesi, kas ma saan 20 või 80 punkti, aga mingi asi jääb endas närima.
Aga siis hakkas "Kole koiott", ühe hingetõmbe hetkel jätsin raske südamega õppimise kõrvale ja viskusin oma voodi avarustesse. Aitab. Ma olen veidi rahunenud ka, aga ega ma oma teadmiste osas kindlam pole. Homme näeme. Või noh, tegelikult siis kui punktid tulevad. Aga ma loodan, et ma saan lihtsalt kõik sellised küsimused, mida ma koba peale teada võiks. (: Või noh, vähemalt enamiku, sest arutluse jaoks pole mul niikuinii piisavaid oskuseid.
"Kole koiott" on lifesaver, aga ikkagi tahan homse hommikuga veel pool kronoloogiat vähe selgemaks saada. We'll see, kuidas mu superwoman'i omadused homme vastu peavad. :)

-ajalooline närvipundar Sus.



(ja pealekauba pole ma nii ammu ühelgi eksamil käinud, et ma ei tea, kus mu eksamipastakad on. mina ja sentimentaalsed esemed, vöäk.)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji