pulmad jah pulmad

Suve lõpust ma ju polegi teile rääkinud. Pole saanudki. Jõudsin just paar tundi tagasi koju. Teen lühilühida kokkuvõtte.
Me ju käisime kooriga Slovakkias. Teate küll neid inglihäälega noori Kose vahelt? Parim seltskond, keda annab otsida. Isegi kui vaestemajas peab ööbima, siis lõbus on ikkagi.
Üks positiivsematest asjadest, mis meelde jäi oli võõrustajate siiras rõõm meie kohaloleku üle. Positiivne oli loomulikult ka esinemine, mis arvestades kõikide hääle tervislikku olukorda, suurepäraselt välja tuli. Ilmselgelt meeldis meile kõigile ka viimane õhtu Palastis, mil ühe suurepärase puhkpilliorkestri saatel jalga keerutati. Rokkisime Kertuga, džaivisime Mikuga ja keerutasime Kristjaniga rumbat. Mõni klaas veini, hea seltskond, tippklassi tümm ja tuju oligi laes. Ühel hetkel oli aeg viimaseks looks ja siis me tantsisime miski pärast veel nelja loo jagu. Aga see selleks. "Koju" jõudes rääkisime Mammu, Mehise, Kristjani, Nele ja Sandriga igasuguseid jutte ja paljud teised läksid klubisse tantsu lööma. Me keerutasime veel Kikuga paar rumbat, džaivi ja miskit veel ja siis hakkasid vaikselt noored peolt koju jõudma. Veidi draamat, veidi veel pidu ja uniuniuni.
Oih, ma läksin veidi detailseks. Tegelikult tahtsin lühidalt teha.
Kodumaal olla on ikkagi hea. Kooriga tahaks juba kokku saada ja järgnevad nädalad ma naudin seda, et keegi, kes mu seljataga istub ei poke'i mind. (:
Tuju on hea, kool tuleb küll veidi järsku, aga ma olen kõik järgneva aasta sündmused nõus suure südamega vastu võtma. Looking forward to it! (:
Teinekord ehk räägin reisist ka veidi pikemalt.
Ja mis oli veel oivaline oli see, et netti jõudes mõistsin kui palju häid sõpru-tuttavaid veel mind Eestimaale ootama jäid. Nendega juttu puhudes oli nii väga selline tunne nagu nad kallistaks mind hääääääästi kõvasti.

Ja kallid koorilised, mina ei ole süüdi, et ma iga asja peale pisara poetan.