Bi-normal.

Mul on jube uni ja palju kirjutada, aga ma tahan praegu rääkida ainult tänasest võistutantsimisest Haapsalus.

Ilma Adamson, žürii esinaine.

Parafraseerides Haapsalus toimunut.

Ilma: "Teinekord võiks ikka rohkem jälgida neid jagunemisi (me olime ainuke neiduderühm naisrühmade arvestuses)."
Meie: "Ähh. Fain siis. See tähendab ju, et me ei võida ainult selle pärast, et me pole naisrühm -.-"
Ilma: "Esile tahaksin tõsta selle ja selle naisrühma."
Meie: "ÄHHH. Vähemalt oleks ju võinud meid esile tõsta, sest meil läks niii hästi ja meil ei olnud tantsupeo tantsud nagu kõigil teistel. :("
Ilma: "Aga kui nüüd võitjast rääkida, siis ilmselt te kõik juba teate, kes nendeks on."
Meie: "Whaa? Kes siis? Keegi paistis teiste seast, siis nii palju rohkem silma? Me küll tähele ei pannud *-)"
Ilma: "KOSE GÜMNAASIUMI NEIDUDERÜHM!"

ja sellele järgnesid meie nutunäod ja hullunud karjed. ma pole vist kunagi mitte millegi võidu puhul nii palju rõõmustanud, kui täna selle üle. (: Saime karika ja puha. ^^
See oli väga ameerikafilmilik hetk, kui me Kertu, Kati ja Merilinga toolidelt püsti tõusime ja kiljuma ja nutma puhkesime. :D Siis jooksis veel kuskilt teisest saali otsast Mammu meid kallistama ja siis me olime õnnelikud-õnnelikud-õnnelikud. (:

Pärast teised naisrühmad just rääkisid, et nemad said juba Ilma esimesest lausest aru, et meist jutt käib, aga meie rumalad mõtlesime täpselt vastupidi ja ei saanud ikka mitte midagi aru. (:

Kuid tõesti tuleb tunnistada, et me pole vist mitte kunagi nii hästi tantsinud kui täna! :')
Meile pai!