if you love me won't you let me know ?

Tänane hommik algas üldiselt hea tuju ja ühe tillukese pettumusega. Eile enne uinumist kujutasin ma ette, kuidas ma oma üksikus rõõmus kõnnin mööda poolkevadist Kose kooli poole, kuid hommikul ärgates avastasin akna tagant paksu lörtsikihi ja pettumusepoisi.
Hommik oli minu jaoks toeka hommikusöögi, varvaste külmetamise ja 7th heaveni aeg.
Kool liikus tüütust rõõmsa poole ja ootus kasvas.
Peale kooli läksin poodi ja koju ja siis Kati juurde, kus toimus kind of psühho photoshoot. Kui tihti antakse võimalus koos notsuga teetada ja seejärel seda märjukest üle tassi serva kallata? Mitte piisavalt tihti.
Seejärel tulin koju ja olin ja tundsin mõnusat olemist. Helises telefon ning kepsutasin taas Kati kodu poole teisele photoshoodile. See oli nukitsamees vs kelmikas sidrun. My cup of cocoa. (: Nii tore, nii tore, nii tore. Gosh, mulle meeldib, et Kati seda uurimistööd tegema peab. ^^
Peagi joinis meiega Erki, kellest Kati klõpsis pääääris mitu portreeshoti ja siis ma hülgasin E ja K ning tatsasin õnnelikult, poolik sidrun peopesas, enda toa vaimustavasse üksindusse.
Ma arvan, et mul pole tuju õppida. Aga ma pean. Ma pean. Ma pean.
Kui ma just ei mõtle homseks haigeks jääda? ^o) Milline vastupandamatu mõte. Aga ei. No can do. Sus peab ennast kokku võtma ja kirjandust õppima. Lõpuks pean ma selle tõe ja õiguse enesest leidma.

Eks ma siis haaran oma sidruni, läidan salatirohelise küünla, valmistan tassikese kakaod ning uurin oma kirjanduse vihikut.

Siiralt Teie,
Laisk-Sus. =^.^=


(mis on minu lakkamatu hea tuju põhjus? kes seda teab.)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas minust sai mittetöötav inimene?