don't let the bastards ruin your day.

Hei. Ma mõtlesin, et eks ma ükskord pean ikka Tartu elust ka teile rääkima.
Tartuga iseenesest hakkan nüüd juba harjuma, kuigi päriselt võõras pole see linn mulle kunagi olnud. Aga nüüd juba jagan vaikselt, kus mis on ja kuidas kuhugi saada. Varsti on juba isegi tunne, et võtaks kätte ja läheks vanalinna jalutama. Mitte konkreetsele peole, vaid lihtsalt linnaõhkkonda nautima. Kuigi... as we all know, siis mulle vägaväga ei meeldi linnas elada, aga eks me saa hakkama. Linnaelu kiirus ja kunstitudengite seinaquote'd on pannud mind veidike endale keskenduma. I'm becoming a bigger person, kuigi.. as usual ei saa keegi sellest aru, aga eks inimesed ole vist alati enda jaoks arenenud. Ja nii mõnedki tänavad on tekitanud minus vastupandamatu armastuse stagnaaegse arhitektuuri vastu. Nii mõnedki laudadest kokku klopsitud majad annavad mingi positiivse energialaengu. Väga bra!
Kool on nagu ta on. Suht keska välja arvatud, et "tunnid" toimuvad mitmesaja õpilasega. Koduste tööde maht tundub minu jaoks ikka sama olevat. See, millest ma just lootsin pääseda. Aga noh: "üliõpilane ei vingu". Eks ma ühel kaunil ajahetkel saan oma asjadele järjele ka. Nii kaua otsin šokolaadiküpade retsepti, naudin oma Lenovo kühvlit, häid filme ja oma käputäit Kosemaa sõpru.
Täna näiteks tundsin, et nii jube hea on, et mul on selline neiu nagu Kertu. Mõnikord raiub teemasse, aga no enamikel juhtudel teab see neiu, millest me räägime. :'D Mul on 2 Kose sõpra veel, kes mu Tartus oleku ajal on lihtsalt nii lavlimavlisid jutte mulle pajatanud, et ma kohe jään mõtlema, et kas miskit on muutunud selle 3 nädalaga, mil ma Kosel pole õieti olnud?! Sõbrad saavad kuidagi lähedasemaks. Ma loodan, et see jääbki niimoodi. Ses suhtes, et  eelmisel nädalavahetusel sain nii mõnedki enda Harjumaale jäänud sõbrad siiralt rõõmsal pilgul üle vaadatud. (: Järgmisel nädalavahetusel plaanin neid taaskord kohata, pluss, siis on veel tantsimine, kuhu on Kose paremik kohale lohistatud! Grrreat! Jään ootama. Ma tunnen teist siiani puudust, yknow, aga mõnikord te annate märku, et teie minust ka and that feels incredibly good. :'
Sõbrad!


Ja muidu on mind viimasel ajal kummitanud veel see küsimus ka, et.. ma tahaks välja mõelda, mida ma oma elult ootan. Siis tunduks nagu palju lihtsam endale neid väikseid sihte ka seada, kui suured ja üldised on vaimusilmas kasvõi ähmaselt olemas. Mul olid kunagi mõned ideed, aga need tunduvad sellisesse digiühiskonda ära kaduvat. Need ei tööta enam. Ma pean oma ajurakud taas tööle tõmbama. Igaks puhuks.


Aga jah.. kõik magavad. Lasen ka pea padjale kukkuda. Homme tuleb Risto külla ja õde läheb külast ära ning selle kõige vahepeal peaks veel veidi õppimismüra ka tegema. Jadöd.

Ja samal ajal ma mõtlen, kuidas minust küll selline inimene sai? Mõnikord isegi arukas ning teisel korral õppimisvõimeline.. Ometigi ma ju tunnen Thunderstruki ära juba tolle esimesest taktist. :' Tead küll!