teater ja Kurt Vonnegut.
Murakaga jutulõnga kedrates tulin ma ühele vägagi armsale avastusele, mis Tartuga seostub. Ma olen ilmselt juba enda blogis aegade jooksul selgeks teinud, mida mina teatrist arvan ja mis see mulle tähendab. Samuti olen ilmselt selgitanud, kui ebamugav on Tallinnas teatris käia, sest bussifirmade omanikud ei arvesta kultuurihuviliste noortega. Kuid nüüd, kui ma kolin Tartusse avaneb mul suurepärane võimalus teatrisse jalutada. Ükskõik, millal ma ise soovin. See kõlab nii meeliülendavana, kas teate? Peale rahvarohket koolipäeva minna koju, teha ennast ilusaks ning jätta kõik loogika ja üleliigsed inimesed ning ühes oma mõtetega jalutada teatrisse, vaadata kosutavat etendust ning seejärel ise ja üksi selle üle juurelda, ilma et minuga samas bussis sõidaks veel 30-40 inimest. Vaid on ainult inimesed tänaval, kellega mul miskit ühist pole. Ma saan hakata teatris käima. :')
Ja muidu tahtsin seda öelda, et Kurt Vonnegut on siiani sama ajuvaba ja lovely nagu tavaliselt. (: "Komejant, ehk hüvasti üksildus!"
"Kui me saime vanemaks ja koledamaks, ja olime võimelised murdma käeluid ja päid otsast ära rebima, paigutati kööki suur gong. See oli ühendatud kirsipunaste nuppudega igas toas ja kindlate vahemaade tagant igas koridoris. Pimedas nupud helendasid. Nupule pidi vajutama vaid siis, kui Eliza või mina hakkasime tapmist mängima.
Hei-hoo."
"Ja kogu teave, mille me saime planeedi kohta, kus me asusime, osutas sellele, et idioot olla on väga armas.
Niisiis kultiveerisime me idiotismi.
Me keeldusime avalikult arusaadavalt kõnelemas. "Baa" ja "daa" ütlesime me. Me nõristasime ila ja pööritasime silmi. Me peeretasime ja naersime. Me sõime raamatukliistrit."
"Meie söögituba vooderdati kahhelplaatidega ja põrandas olid äravooluavad, et meid endid ja kogu ruumi saaks iga söögikorra järel voolikust puhtaks kasta."
Oeh, tore on jälle (klassikuid) lugeda. (:
Ja muidu tahtsin seda öelda, et Kurt Vonnegut on siiani sama ajuvaba ja lovely nagu tavaliselt. (: "Komejant, ehk hüvasti üksildus!"
"Kui me saime vanemaks ja koledamaks, ja olime võimelised murdma käeluid ja päid otsast ära rebima, paigutati kööki suur gong. See oli ühendatud kirsipunaste nuppudega igas toas ja kindlate vahemaade tagant igas koridoris. Pimedas nupud helendasid. Nupule pidi vajutama vaid siis, kui Eliza või mina hakkasime tapmist mängima.
Hei-hoo."
"Ja kogu teave, mille me saime planeedi kohta, kus me asusime, osutas sellele, et idioot olla on väga armas.
Niisiis kultiveerisime me idiotismi.
Me keeldusime avalikult arusaadavalt kõnelemas. "Baa" ja "daa" ütlesime me. Me nõristasime ila ja pööritasime silmi. Me peeretasime ja naersime. Me sõime raamatukliistrit."
"Meie söögituba vooderdati kahhelplaatidega ja põrandas olid äravooluavad, et meid endid ja kogu ruumi saaks iga söögikorra järel voolikust puhtaks kasta."
Oeh, tore on jälle (klassikuid) lugeda. (:
Kommentaarid
Postita kommentaar