Täna tuli viimaks hästi natuke koduigatsust peale. Võinoh, lihtsalt kõik on nii teistsugune nagu see alati on olnud. Tahaks, et võõras juba tuttavaks saaks. (ja koolitee võiks magically lüheneda. (: tänks.)
2020: The year of Jumanji
2020 on olnud kummaline aasta ja sellele ei saa vist küll mitte keegi vastu vaielda. Minu jaoks see juba algas veidralt. Jaanuari esimesed nädalad olid kerget agooniat täis, mis oli väga mitteminulik, sest enamasti olen ma ikka see "new year, improved me" - kind of girl , aga sel aastal mitte. Sel aastal ma väga TAHTSIN olla, aga tundsin, et minus pole selleks energiaraasugi. Ja noh.. olgem ausad, see paistis välja, sest mitte kunagi pole nii paljud inimesed järjest mulle öelnud, et ma näen närtsinud/väsinud/õnnetu välja. Mu keha ja vaim karjusid muutuse järele ning nii see siis juhtuski. Karjäär 2.0 lõpp ja pea ees tundmatusse viskumine. Nii põnev ja hirmus samaaegselt. Inimesed olemas superhead mu vastu, aga samas see tunne, kuidas ma tegelikult pean selle kõigega üksinda hakkama saama. Nagu öeldud: põnev ja hirmus samaaegselt. Järgmised paar nädalat olid puhas restart. Ma ei tahtnud teha mitte midagi kasulikku, vaid ma tahtsin lihtsalt olla. Niisama. Ilma igasuguste kohust...
koolitee lüheneda? :D
VastaKustutamõtle minu peale -.-
Ma tahan ka, et võõras tuttavaks saaks. :)
VastaKustutaErki.. Sa ei pea seda jala läbima! :D
VastaKustutaJa ega ma ka ei ütle, et mul mingi surmav tee on, aga siiski-siiski, ma olen laisk. : D
Ja Kertu, know what you feel.