count your rainbows, not your thunderstorms.

üldiselt on nii et.. midagi märkimisväärset pole ma taaskord teinud. Ainult, et lõpuks sain jälle nelja seina vahelt välja, kui Kertu ja Erki mind eile õutsi kutsusid. Väike street-talk ja Risti n'stuff. Minu kodu tšill ja usual-casual. Õhtul hiljem tegin veel kasuaalse netiringi ja siis uni123. Täna käisin linnas läpparijahil ainult et koju naasesin ilma saagita. Aga õde oli vahelduseks tore näha ja veidi klatšida ja jonnida ja.. :D
Üldse enam pikalt kirjutada ei oska. Ei viitsi ka, sest nkn ilusti kirjutamisest olen ma loobunud, kui ma nüüd viimaseid postitusi olen sirvinud. :D

Aga jah.. Nüüd hakkab hästi tasakesi kohale jõudma, et pühapäeval tuleb ära minna. Kõige raskem on ikka see, et pean enda Muraka ja Võmmibeebi koju jätma. Väiksena oli palju lihtsam, kui kõige kallimad olid kaisuloomad, keda oli hea ühest kohast teise kaasas vedada. Te ei taha mu kohvrisse mahtuda? Mitte et mul pakkimisruumi üle oleks, aga teid mahutaks ära küll. Ja õega ka täna taipasime, et oleme elu aeg ühes toas elanud ja nüüd vähenevad kõik võimalused kasvõi veitsaks kokku saada. Sürr. (aga minu arust on lovely, et Stella ikka veel ei tea, mida selga panna. tema igikestev probleem. :D)
Ma ei tea.. kõige imelikum on see, et enam pole üldse põnev. Keskkooli ajal tundus küll nii huvitav omaette elama minna ja kujutada ette päris oma tuba ja enda elu, aga nüüd kui kõik nii reaalne on, siis on nii igav. Ja üleüldsegi.. miks mul isegi kooli ootuse põnevust pole? Isegi Kosel oli. Aga küllap ma lihtsalt ei tea, mida oodata. Ja eks mul esmaspäeva hommikul niikuinii tahavad hambad kõdi kätte ära surra, nii et... asjatult muretsen ilmselt selle pärast.

Aga huvitav, kuidas nende mõneks ajaks tsau-ütlemistega jääb?! Keegi tahab mulle külla tulla ka? või kuidagi muud moodi klaasi kokku lüüa või midagi õgida? tahate? 

Don't give up yet, beginnings are always the hardest.




Näe jälle saigi mu juba sagedane mitte-midagi ära öeldud. Ehk kooliajal oskan miskit huvitavamat jahvatada. (: