-
Nii imelik on avastada, et ma ei kuulu enam kuhugi. Nii nukker-kurb. Missest, et nüüd on uued kuuluvused ja puha, aga ikkagi on kahju. Sellistel puhkudel ei saa ma aru, mis juhtus ...


Sain enda animatsiooni ka enam-vähem valmis.

Unine melanhoolik.


PS! Melanhoolik läheb homme kauaoodatud teatrireisile! :')

Kommentaarid

  1. Mari-Ann2. november 2009, kell 23:24

    mis mõttes ei kuulu kuskile?

    VastaKustuta
  2. Jaanis3. november 2009, kell 18:19

    no ma olen kuulujutte kuulnud, et sjuusi astus kommunistlikust parteist välja ja on nüüd vaatet lindprii. Mis iseenesest ei ole muidugi väga kurb uudis, kuid loomulikult eks alguses tõmbab ikka seest kõhedaks ja veidi õõnsaks kui oled oma aja peremees.

    VastaKustuta
  3. Sus.3. november 2009, kell 23:03

    Ei kuulu sinna kuhu ma kunagi kuulusin. Gängidesse, rühmadesse, ringidesse ja igale poole mujale.

    Eks ta ole jah, Jaanis :D

    VastaKustuta
  4. Sus.3. november 2009, kell 23:03

    Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  5. Sus.3. november 2009, kell 23:04

    Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  6. Mari-Ann3. november 2009, kell 23:21

    Ja alles oli see eraku jutt, et aitab õppimisse süveneda ja... kuule, otsusta ära, mida sa tahad
    kullake:)

    VastaKustuta
  7. Sus.4. november 2009, kell 10:29

    Kulla Mary, Sa paned praegu kaks väga erinevat asja ühte väga imelikku patta. (:
    Kuuluvus ja kodus tuupimine ei ole päris sama.

    nvm mu postitus, see on juba pikem jutt. ^^

    VastaKustuta
  8. kaisa4. november 2009, kell 15:30

    jaa selles postituses tunnen ma ka end koduselt..paraku

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

2020: The year of Jumanji

-
2020 on olnud kummaline aasta ja sellele ei saa vist küll mitte keegi vastu vaielda. Minu jaoks see juba algas veidralt. Jaanuari esimesed nädalad olid kerget agooniat täis, mis oli väga mitteminulik, sest enamasti olen ma ikka see "new year, improved me" - kind of girl , aga sel aastal mitte. Sel aastal ma väga TAHTSIN olla, aga tundsin, et minus pole selleks energiaraasugi. Ja noh.. olgem ausad, see paistis välja, sest mitte kunagi pole nii paljud inimesed järjest mulle öelnud, et ma näen närtsinud/väsinud/õnnetu välja. Mu keha ja vaim karjusid muutuse järele ning nii see siis juhtuski. Karjäär 2.0 lõpp ja pea ees tundmatusse viskumine. Nii põnev ja hirmus samaaegselt. Inimesed olemas superhead mu vastu, aga samas see tunne, kuidas ma tegelikult pean selle kõigega üksinda hakkama saama. Nagu öeldud: põnev ja hirmus samaaegselt. Järgmised paar nädalat olid puhas restart. Ma ei tahtnud teha mitte midagi kasulikku, vaid ma tahtsin lihtsalt olla. Niisama. Ilma igasuguste kohust...
Lisateave

Meie elu on selline nagu meie mõtted.

-
Täna helises äratus mõned minutid enne ühtteist. Peale äratust ning 15 minutit voodis visklemist otsustasin, et uni on ilmselt läinud. Haigutan ma siiamaani. Mul on tohutult igav, aga veel suurem on laiskus. Ma ei viitsi endale tegevust otsita. Aga ma ei kurda ka. Olen terve päeva lihtsalt maha passinud. Isegi mõelnud pole. Naljakas. Kell viis lähen Uuemõisa tantsima. Ja kuigi ma ütlesin teile juba üks päev, et ma sain enda viimase jõulukingi, siis ma eksisin, sest alles täna hommikul maandus mu diivanvoodi pinnale üks pakk, mis sisaldas endas väga armast silmalainerit ja märksõna: tsentrifuug. Müstiline, kas pole!? Ma natuke isegi sain aru. "Kui me püüame olla paremad kui oleme, siis muutub paremaks ka kõik, mis meie ümber on." Issand, kuidas ma seda lauset usun.
Lisateave
-
I’ve learned that no matter what happens, or how bad it seems today, life does go on, and it will be better tomorrow. I’ve learned that you can tell a lot about a person by the way he/she handles these three things: a rainy day, lost luggage, and tangled Christmas tree lights. I’ve learned that regardless of your relationship with your parents, you’ll miss them when they’re gone from your life. I’ve learned that making a “living” is not the same thing as making a “life.” I’ve learned that life sometimes gives you a second chance. I’ve learned that you shouldn’t go through life with a catcher’s mitt on both hands; you need to be able to throw something back. I’ve learned that whenever I decide something with an open heart, I usually make the right decision. I’ve learned that even when I have pains, I don’t have to be one. I’ve learned that every day you should reach out and touch someone. People love a warm hug, or just a friendly pat on the back. I’ve learned that I still have a lot ...
Lisateave