Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Mul pole tavaliselt kombeks taolisi kokkuvõtteid teha, kuid see suvi lausa lunib mõnda paremat sõna. Sel suvel on mitmeid asju korda saadetud, mõistetud ning palju uusi tutvusi leitud ning kogemusi saadud. Suvi algas mu esimese lõpueksamid, milleks oli keemia eksam ning ma saavutasin suurepärased 52 punkti, mis on 2p rohkem, kui ma lootsin. :D Seejärel oli suve alguses mul meeldiv trennihoog sees ning jooksma vedasin ennast rohkem kui kolm korda (nagu esialgu ennustatud oli). Veel sai suvel Nof'i sünnat külastatud, käsitööga tegeletud, laulu-tantsupeol käidud, muusikal tehtud. Veel olid filmikad, Karula külastus, meri-meri-meri, Tõnis Mägi, almanahh ning Salmistus käik. Igal pool suurepärane seltskond ja hea huumor. Isegi lakke passimine oli sel suvel lõbusam ja huvitavam kui muidu. Mitte ükski päev ei tundunud raisatuna, isegi siis kui ma mitte millegi mainimisväärsega lagedale ei tulnud. Selle suvega sain ma taaskord oma väärtustele pilgu pöörata ning taas taipasin, et olen läbi ...

Tol päeval peale Tõnis Mägi kontserdit käisin ma veel oma hea sõbra Kertu juures väiksel tsätti-filmiõhtul. Mõnus dipp ja krõps ning "Fired Up!". Pühapäevane päev möödus mul üksinda oma toas filme või telekat geekides. Sain ära vaadatud enda vahele jäänud osa 90120st ning kolm filmi. "The Ugly Truth" ühes minu lemmiku Katherine Heigliga. "The Proposal", mis oli üsna ettearvatav Ameerika komöödia, kuid siiski peab tunnistama, et täitsa heanormaalne film oli. Last but not least "Easy Virtue", mis muutis Jessica Biel'i minu silmis palju ägedamaks. See oli üks ütlemata hea komöödia-draama. Me like it. Igatahes oli üks mõnus päev ja mul on hea meel, et ma sain filme ära vaadatud. Ma pole ammu enam saanud rahus neid jälgida. Täna lähen peagi enda kikusid parandama, mis on nii õõvastav. Ma ju kardan hambaaaarste. :'( Neljapäeval jälle. :) Aga õnneks peale poolt kolme läheb jälle kõik paremaks, sest siis tuleb Kaisa mulle külla ja siis meil on me...

Otsustasin eile korrakski kultuurne olla ning käisin välja 50.-, et kuulata enda lemmikut Tõnis Mägi. Saabusin varakult, veidi üleslöödult ja täpselt õiges tujus. Kui te küsite, mis minu jaoks õige tuju on, siis see on selline torerõõmus-mõtlik väikese melanhoolia noodiga. Igatahes. Kell seitse rääkis kirikuõpetaja ühest imelikust kirikuõpetajas ühes imelikus kirikus ühtede imelike inimestega. See selleks. Peale tema juttu astus nö lavale Tõnis Mägi isiklikult. Esimene lugu oli "Ilus oled isamaa". Külmavärinad esimestel minutitel ja see isegi ei olenenud sellest, et kirikus just kõige palavam polnud. Ja siis ta laulis veel ja veel ja veel ja rääkis igasuguseid põnevaid lugusid ja laulis ja naeris ja oli. Nii ilus oli. Kas te teate mille pärast ta mulle eriti meeldib? Selle pärast, et ta laulab nii õigetest asjadest. Neist mis päriselt olulised on. Nii armas oli see, et kui kontsert läbi sai, siis esimene asi, mida Mehis ja Mammu püsti tõustes kontrollisid, olid minu sil...

Jajajajja, ma enne unustasin mainida, et Mammu tõi endaga ühes ka kena kimbu lilli (: lõhnavad hästi, on ilusat värvi ja sobivad muidu kõigega, eriti minuga, nii imetoredalt. ^^

Olen näinud, olen teinud. Esmaspäeval otsustasime õe ja isaga, et tahaks vihma eest sõita kuhugi, kus päike paistab. Enne seda aga pidin ma käima hambaarstil. Et kella poole üheksaks jõuda arstile, pidin ma tunnike varem ärkama. Keeruline tegevus kroonilisele unelejale. Kuid sain hakkama ning pidin taas taluma tuimestuseta puurimist ja jura. Appi, mulle ei meeldi hambaarstid. Kuid järgmine nädal jälle. Kaks korda. Hiljem igatahes panime kummikud jalga ja istusime autosse. Jõudsimegi kuskile teise maakonda, kus päike säras, aga ega see ei takistanud vihmal ladistada. Sai Rauli juures einel käidud ning vanaisa-vanaemaga paar sõna juttu vestetud. Ma polnudki neid ammu näinud ning Väike-Maarja tänavatel polnud ammu kolatud, kuid see mure sai nüüd murtud. Sealt edasi ootas meid hüljes nimega Poiss, palju kalu ja vihma ning Rakvere linnuse külastus. Linnuses olid piinakambrid, kitsed-lambad-haned, vähe inimesi ja sada imevigurit. Veidrad pildid, mõõgavõitlused ja kojusõit. Hiljem peatusime P...

Ma tean, et tihti ei täideta palveid, mis blogides esitatakse. Seda seetõttu, et need on hajevil ja mitte kellelegi otseselt suunatud. Kuid siiski ma proovin ja loodan, et te täidate mu palve. Ma tahaksin vägaväga, et te saadaksite mulle pilte, mis teie meelest ütlevad nö rohkem kui tuhat sõna. Saata võite nii kuidas tahate: postitada kommentaaridesse piltide linke, saates msnis, saates meilile (susanna.oja@hotmail.com) või ulatades neid mulle käest kätte, kui need peaks juhtuma olema paberil. Palun! Palun! Palun! (loodan, et võlusõna toimib)

Asjad meenuvad nii naljakalt. Lihtsalt niisama. Ma suplen optimismi vannis, mis on vannivahtu täis. Ja oi, mulle meeldib vannivaht. (: Eile kuulsin, kuidas üks inimene endaga nii rahul oli. Ta rääkis enda tegemistest ja ta hääles oli siiras rõõm. Nii hea oli kuulata, kuidas talle endale meeldis, et ta on arenenud ja tubliks hakanud. Positiivseid emotsioone pluss mitu. Mulle meeldib, kui inimesed on valmis ennast käsile võtma. Mis me eile veel tegime? Kaarli juures käisime. Veidi suitsuhõngulist piipu, mitte nii toredat "viirukit" (millega seoses Erki nii armsalt feilis. (: aga anname talle andeks, kell oli palju) ja nalja nabani. Tore tunnike. Hiljem jalutasime Mary ja Kertuga mööda hilist Koset ja arutasime, et MASU on kujunenud TÄPEks, mõnel juhul isegi TÄPUks. Mina hoidsin pingsalt taeval pilku peal ja üritasin pilvede varjust tähesadu tabada. See mul ei õnnestunud, kuid ometigi nägin ma mitut kaunis-säravat tähepoissi. Vahepeal saatsime Mary koju ja jalutasime Kertuga Age...

Eelmine postitus tuletas mulle meelde, et mul on nüüd ligipääs Karula piltidele, mis tähendab, et ma jagan teiega seda suurt tükikest rõõmu, mis ma alati seal käies kaasa saan. (: Kodu on seal, kus on Sinu süda. Kompositsioon! Minu segasummasuvila! Parim mets 2009! ja ilmselt ka 2010, 2011 jne. Koriluse kõrvalt jäi aega ka fotoshuudiks. Tegime sistaga kohustuslikke turistipilte. Valmiera 'o9 Valmiera 'o9 Metsa couture 2oo9. Me vennaga ei ole kõige osavamad kalastajad, kuid stiili meil on. Minu vanaema all paremas nurgas. Ma kõikidele piltidele ei viitsinud alla kirjutad midagi, aga nüüd te teate, et seal veedan ma meelsasti mitu pikka päeva koos hingerahuga. Nagu te tähele panite siis seal ei huvita meid stiil ega tegevused. Kõik on spontaanne ja vaikne. Armastus! Ja btw, ma mõtlesin, et oleks ka lahe ja hakkaks täääge kasutama.

Sellised jutud on ka veel, et ma siin käin päevast päeva võõraste ilusate inimeste blogisid lugemas ja seda enam leian, et minu blogi on pilditu ja üleüldiselt kuidagi igavat sorti. Ma nüüd mõtlesin, et ma peaks hakkama siia pilte lisama (jah, isegi siis kui need teemasse ei lähe) ja ma peaksin enne iga blogi postitamist hoolikalt läbi mõtlema, et kas sellel postil on ka mingigi sügavam tähendus (mis võib tähendada, et siia hakkavad maanduma vaid üksikud read). ja ma pidin veel selle ära mainima, et oii mulle meeldivad Age komplimendi moodi asjad. "mõned kiitsid esimest, mõned teist... aga meile meeldisid mõlemad." säh teile kaunist koriluse neidu! xd

Tahtsin ainult seda öelda, et te andsite need muusikali tagasiside lehed valele inimesele lugeda. Arvestades seda, et te teate, kuidas on lood minu sentimentaalsusega. :D Aga muidu on tore. (: Ma nüüd lähen kirjutan seda almanahhi-poissi edasi. (: ahjaa, ja seda ka, et Ergo käis mul täna korra külas, tõi mulle šokolaadi ja soovis head eilset nimepäeva. See oli ütlemata armas. (: Keegi polegi ammu armas olnud. ja siis seda, et teatrisse tahaks. ikka ja jälle.

Issand, ma olen üks suur unepall ise, aga tahaks ikka kõik muljed ära rääkida. Salmistus käisime ju. See oli selline projekti lõpetamine või nii. Sõitsime mere äärde puhkama ja kokkuvõtteid tegema. Esimese asjana kohale jõudes valisime endale toad ning siis haarasime rätikud kaenlasse ning läksime mereranda. Päike paistis, tuul puhus ja vesi oli hiiglama soe. Naeratused libisesid kõigi huulile ning vesine lebo võis alata. Kiku tegeles liivalossi meisterdamisega ka, aga ma ei viitsinud teda eriti aidata. Seejärel sõime veidi, mängisime lauamänge ja ma suutsin hakkama saada oma esimese feiliga. Haha, ma istusin tooliga läbi põranda. xd Kristjanil ja Kertul oli hetkega palju naeru, mida pugistada. Kiku haaras mu käest šokolaadi ja arvas, et ma peaks dieedile minema. xd Seejärel suundusime tagasi suurde saali ja tegelesime veidi salvrätikunstiga. Viis pluss tegevus, sest see on lihtne ja ilus. Nii mõnigi sattus hoogu. Ehk liigagi hoogu. :D Tuleb tunnistada, et see on üsna sõltuvust tekitav...

Mida rohkem inimesi mu ümber on, seda rohkem ma kardan, et mind jäetakse üksi.

Kuuuuulete. Nii tore oli. (: Kuigi meie seiklus Palamuse poole ei alanud üldse nii toredalt kui oleks võinud. Elvise autol oli error ja meie seisime pidulike riiete ja rumala näoga iga üks omas kodus. Kõigil tuli juba hirm naha vahele, et mis siis kui me ei saagi minna. Ootasime ja ootasime ja arendasime ideid. Kell liikus halastamtult kurjemas suunas. Sel hetkel ilmus välja idee minu vennast ja plaan läks käiku. Kella poole kaheksaks olime mina, Kertu, Peep ja Elvis Volkswageni peale pakitud ja sõit võis alata. Nii tore oli vaadata, kuidas Peep lihtsalt nautis sõitu selle 83 aasta volksuga. Palamuse ooperi- ja operetipäevale me ei jõudnudki. Kuigi oma kostüümist ei raatsinud ma siiski kohe loobuda. Ma polnud ammu nii hea välja näinud, seega.. Aga kui nüüd väga ausalt ära rääkida, siis ma ei oska kohe ära öelda, kui kahju mul on, et see nägemata jäi. Kõik need kontratenorid, imelised duetid ja erilised sopranid. Ma loodan, et see üritus kordub millalgi või et Rasmus kutsub meid peagi m...

Teate, kui päris aus olla, siis mul pole mitte mingit inspiratsiooni peal, et blogi kirjutada, aga veidi narr oleks jälle selline pikk paus sisse jätta. Vahepeal olen ma hulganisti nolifimist teinud kodus, Kertuga kokku saanud, Mai ja Gert on mul külas käinud, mini-pliksikas on olnud jne. Mõni diibim vestlus on ka maha peetud. Just eile rääkisin Maryle, et ma olen viimasel ajal hakanud rohkem hindama neid arutlevaid vestlusi. Olen avastanud neid vestlusgeene inimestes, kes on kaugemal, mis on iseenesest kahju, sest nii mõnedki vestlused koguks sügavust, kui neid silmast silma rääkida. Kahju on sellest ka, et ma üldse silmast silma rääkija ei ole. Sellistel puhkudel jooksen alati sõnadest tühjaks, aga kirjapildis juhtub mõnikord, et saan päris mitu kaunikest sõna ritta. Kahju-kahju, Aga ühel heal päeval olin ma isegi usin kodumesilane: nõelusin riietel auke, pesin 2 masinat pesu, aitasin empsil paar maitseainepurki riiulisse tõsta ja tagatipuks tegin veel õhtusöögi kõrvale salatigi. See...