hug me till you drug me honey

Eile oli ju meie lava avamine. Tantsu ja tralli kui palju. Mul pole ammu enam nauditavamat esinemiskogemust olnud. Lõpuks tuli viimane lugu ja lisalugu ja mul oli tunne, et ma võiksingi sinna laulma jääda. Ühtekuuluvustunne rabas jalust.
Oli hetki, kus kõikide nende entusiastlike noorte ja publiku hulgas istuvate vanemate inimeste poole vaadates tahtis pisar silma sisse tulla. Kõik olid tegutsenud ühise eesmärgi nimel. Kõik oli ilus. Oli draamat, oli nalja, oli feili, kuid at the end of the day on kõik alati korras.
Isegi tüdrukuterühm sai üle pika aja oma Kulla kutsega lavale astuda.
Kui nüüd päris aus olla, siis ei oskaks ma leida kodusemat lava kui see. Sellel laval on mõte, hea asukoht ja täpselt see õige tunne. Kui mullegi vahepeal hingetõmbepaus anti, istusin ma sinna tribüünile ja jälgisin maailma siiraima naeratusega kõike seda melu enda ümber. Nii hea oli olla.
Ja btw, mulle meeldib kooriga laval olla, kui Ergo publikus istub. Ta on selline inimene, kellele lihtsalt peab naeratama. (:

Peale seda, minu jaoks, vägagi positiivset kontserti pidasime tüdrukutega plaani ning kell miski hiljem juba kogunesime Kati juurde, kus sai mu emme tehtud kartulisalatit ja meie ühise koostöö tulemusena valminud vahvleid. Oli kõkutamisi, akrobaatikat, uudishimu ja inside joke.
Ja selle õhtu jooksul sain ma kõige nõmedama kõne, mis mulle tehtud on. Vist. Jah, Erki, see jutt oli sulle. Enam ei helista mulle lihtsalt selleks, et "paras" öelda ja "tsau" mitte öelda -.-
Õhtul kell natuke hiljem nägime kuidas Kati enam lihtsalt ei jaksanud meid võõrustada ning seejärel vedasime ennast iga üks omas suunas kuhugi kaugemale.
Kodus mõtlesin mitu lootus-kurja mõtet ja rääkisin Katrin Helenaga paar mõnusamat sõna ja tõmbasin ennast teki sisse kerra, et jääda ootama üht äratavat telefonikõne ja mitut võikut.

Ärkasin öösel mitu korda ja suikusin kohe taas magusasse unne. Kes mind paremini tunneb, teab, et see on täpselt nii kuidas mulle meeldib. Lõplikult avasin silmad kuskil poole ühe paiku. Polnudki seda äratavat telefonikõnet, aga pole hullu, sest ma tean, et kunagi see tuleb. Koos võikudega.

Tänane päev oli tegemisi täis. Sain Liisi pildid valmis (saatsin talle igast ühest foto ka. talle isegi meeldis ^^), kirjanduse vihik sai 89,2% valmis ja õpetajale edastatud, inimeseõpetuse esitlus ja mingi muu ülesanne said samuti tehtud ning geo töö sai mu pähe ja Eurovisiooni TOP10 paberile. Nüüd ma tean, et ma võin rahuliku südamega magama minna, isegi kui ma keemiani ei jõudnud. Tubli olin ikkagi. Ja kunagi kui ma raha saan, siis ma premeerin ennast oma raha eest.

Homne päev möödub lühikese koolipäeva ja keemia tähe all.
Teisipäeval ootab mind ees inglise keele suuline eksam, mille osas ma endas üldse kindel pole, aga eks ma peangi enda impro-oskust parandama. Teisipäeval pean ma vist ainukesena terve kooli peale kõiki spordipäeva lisaalasid ka minema tegema -.- Eks paistab kui usinalt ma sellest kõigest seal osa võtan.
Kolmapäeval on üldine spordipäev, kus ma kavatsen ainult kolmest alast usinamalt osa võtta. Ja üleüldsegi, ma ei viitsi ju selle vanuserühmaga koos hängida, kus ma tegelikult olema pean. :( Aga las ta jääda. Kolmapäeva õhtul on veel tantsuproov ja esinemine. Kadri tahab meile Ristoga ka pisut rohkem esinemisvõimalust anda, sest me neid tantse veel eriti ei oska.
Neljapäeval on kauaoodatud keemia proovieksam. Mõnes mõttes ongi hea. Saab selle jama kaelast ära. Missest, et ma ei oska, aga ega see üks kolm lõputunnistusel mind lollimaks ka ei tee. Öelgu teised mis tahavad. Mul pole niikuinii seda kõike enam kunagi elus vaja, nii et..
Reede on nagu reede ikka.
Ja nädalavahetus möödub ühe priske tantsu tähe all. Laupäeval on põlvkondade pidu ja terve pühapäevase päeva veedame pealinnas jalga keerutades.

Ma saan kõigega suurepäraselt hakkama. Alati saan ju. Poetan ilusa asja pihta pisara ja naeratan oma miljonivatist naeratust.

ma lähen nüüd sinna laia voodisse ilusaid unenägusid nägema.
tsau.