Faking a smile with a coffee to go.

Nagu ma Adele lubasin: tillukesed jutud korraga.

Kui ma enda üksildases toas muusikat kuulasin, Liisit maalisin ja Meelisega rääkisin, siis Erki kutsus mind Kairele külla. Niigi viimasel ajal palju kodus passitud, mõtlesin, et seltskond teeb ainult head. Ja ega ma ei kurdagi. Lisaks mõtlesin ma, et selline seltskondlik üritus on hea võimalus antud lubadused proovile panna. Tead küll, Mürka. Siiski pean ma Sulle tunnistama, et I'm a failure. :( Aga eks ma püüan edasi. Tead küll, et ma mõnikord olen otsusekindel. Siis kui Sa ikka mind ärgitad tegudele ja toeks oled ja värki. (: täh.
Kuid siiski, naer on terviseks! Vahepeal andis Kaire telefon otsad üles ja mina pidin minema teise ruumi naeru kihistama. Oli väga mitu arusaamatust ja kuulmata jäänud sõnu, mis tagasid mitmeid kõkutamisi ja muigeid. Teemad olid seinast seina ja lahedad soengud ning peanõksutamised in äktion. Minu juures leidus koht ka ilusale vaatale ja omale mullile. Kõik oli olemas ja midagi oli natuke ülegi.

Homme hommikul kohtume siis kirikus, eks? Me esineme ju. 11.00. Teate küll: Cantate pühapäev ja emadepäev on ju.
Kas teie teate, mis ma emmele kaardi peale võiks joonistada? Mhh, damn, ma ka mitte.
Igatahes kui te kirikusse ei tule, siis Orus kohtume ikka, eks? Okay. Mulle sobib.

Nägemiseni. ^^
Sus lõpetab. Uni.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji