Nii, peale pikka hoovõttu, jõudsingi ma lõpuks siia. xd
Hommikut plaanisin ma pikka, aga sain ülilühikese. Esimene tund oli mul vaba ning mõtlesin, et ärkan siiski seitsme paiku. Tühja sellega. Peale esimest kella edasi lükkamist, mis on ülimalt tavaline, tuli uni magus. Simad avasin ma järgmine kord kell 9:18. Avasin ja tegin tempoga. Jõudsin struktuuriõpetusse 10 min enne tunni lõppu ja asjad olin ma ka koju unustanud nagu paljud muud asjadki täna. xd
Selle magusa une jooksul nägin ma jumalast kõva unenägu. Mitte midagi sisutihedat või seotut, aga ägedat. Alustuseks kirjeldan miljööd. Oli kevad ning kool oli hiiglaslik, umbes nagu Ameerika filmides. Igatahes oli meil tohutu kooliaed, mida ma jumaldasin. Ja tohutult oli õpilasi ka. Suured muruplatsid ja selliseid väiksed künkad, teate küll. Esimene klipp, mida ma mäletan oli see, et me mängisime nagu me oleksime kolmandas klassis. Ma ei tea miks. xd Igatahes ehitasime me Sandri ja Otiga legodest torni. Meil olid kindlad mõõdud ette antud. Meie Sandriga tegime enda tornid jumalast korralikult, aga Ott oli mingi heidik ja ehitas mingi palju suurema. Me solvusime ta peale ja temaga päeva lõpuni ei rääkinud. xd Ja selle aja jooksul kui meie ehitasime, rääkis klassijuhataja (mitte Riina), meile igasuguseid asju, mida me kunagi väiksena rääkinud olime. Selliseid totakaid. Ta rääkis Anne-Mai ja kellegi ütlusi. Ma tean küll, et Anne-Mai ei käinud meiega koos algklassides, aga unenäos on see ju jumalast suva.
Järsku olin ma jälle normaalne kümnendik, mitte kolmandik ja pidin peale tunde trenni lippama. Aga sellega oli ka mingi jama. Mul polnud asju vms. Seetõttu istusin äärekivile ja nautisin vaadet: sagivad õpilased, nende peale paistev päike ja üldse selline. Mulle meeldib selline. Paneb mõtlema.
Nägin eemalt Erkit ja Kertut tulema, aga nad ingosid mind =( Tavaliselt ma oleksin kurb sellise asja pärast, aga unes ma ei hoolinud. Mul oli ikka hea tuju ja ma arvan, et üks põhiline asi mille pärast mulle see unenägu meeldis, oli see, et ma olin õnnelik. Nagu tõsiselt õnnelik. Alateadvuses ma teadsin, et mul on koolis kõik asjad korras ja sõpradega ja üldse. Kõik oli perfect.
Sellisest unenäost oli kahju ärgata, aga koolikohustus ootas täitmist.
Peale lühikest struktuuriõpetust, kus polnud Katit, kellega ma olin arvestanud, et ta seal on, läksin vene keelde, kus seekord oli Leitsi asemel õpetaja Ollermaa. Gosh. Igatahes tegime me lugemistesti, mis ma arvan, et oli üsna lihtne. Ma arvan sellepärast, et ma ei saa võõrkeele puhul kunagi kindel olla, kas ma oskasin või ei.
Seejärel oli kehaline õues. Mitte kõige hullem, aga kuna on kevad ja mu allergiad möllavad, siis hingamisega on küll natuke halvasti. Kui ma iga kord hakkan rohtu koju unustama, siis muutuvad asjad pisut keerulisemaks. Ma loodan, et mul järgmine kord meelde tuleb. (Mul oli praegu deja vu btw. Ma kirjutasin seda, endal pea pisut vasakule kallutatud ja miski oli nii tuttav) Kehalises tõukasime kuuli. Nii minu ala, mis sest, et ma selles tugev pole, aga see on nii minu ala nagu ka kettaheide ja vasar ja pallivise. xd Jah, mina olengi vasarapliks. xd
Peale kehalist oli keemia kus me õppisime p-elemente ja saime need ammuse aja töövihikud kätte. Jah, ma sain kolme, aga ma olen õnnelik, et ma suutsin vastu panna kiusatusele teiste pealt maha kirjutada ja hoopis enda teadmiste eest hinne saada. See on asi mis on väärt enda raha eest premeerimist. Tööd ma ei ole veel teinud. Seda ma hakkan homme õppima.
Peale keemiat tulid füüsika ja muusika, mis ei ole just mu lemmikained, kuid täna need kuidagi libisesid mööda. Nagu terve päev minu uimases olekus.
Peale kooli kõmpisin oma residentsi, kus veetsin meeldivad 45 minutit, mille jooksul jõudsin süüa ühe porgandi ja nuudleid, vennaga üle vaadata kaks fotokat, mida ma varsti kasutama hakkan, telekat vaadata, riided vahetada ja Stellaga natuke rääkida.
Seejärel läksin koolimajja, kust otsisin üles Merilini ja siis ma läksin enda esimesse kergejõustikku trenni üle mitme aasta. xd Kõigepealt sörkisime mingi 300 m (sellised trennipihvid xd), siis tegime sooja ja jooksuharjutusi ning siis jõudsime jälle minu alani. Kuulitõuge! nüüd tuli juba jälle natuke paremini. Ma arenen, saate aru. xd Siis jooksime mäkke ja mäest alla ja siis tegime 3x15 kõht-selg-küljed. Täna pääsesime sellega.
Seejärel tulime me minu juurde, kus ma tegin kiire pesu (Jah, Mürka peseb ka ennast, aga ta tegi seda juba koolis), sõime viinamarju ja läksime õue. Kutsusime Siimu ka õue. Siis me käisime poes, ostsime kommi, käisime Aasukal ja tulime jälle Kose tsentrumisse külmetama. Vahepeal lobisesime Sannaga ka. Siis hakkas meil külm ja me Mürgliga tulime tuppa ära. Toas me sõime natuke kartulit ja vinkut ja liha ja värki ja siis istusime natuke minu toas ja siis läksime jälle õue. Käisime ostsime poest mulle cocat ja siis läksime bussikasse, sest varsti pidi Mürkal buss minema. Appi kui naljakas. Mul kammis bussikas jumalast ära. xd Ma rääkisin Mürkale enda kontserdikogemusi, kus ma pidin surma saama küünarnukkide ja naeru läbi. xD
Siis ta läkski ja mina kõndisin kahtlases meeleolus koju tagasi. xD
Mul on üks mingi ära nõiutud koht kodu teel, kus mul tulevad alati imelikud mõtted ja tunded. Sellised tõsiselt imelikud. See on seal kurvi peal, kus on see oranž putka. Te ei peagi teadma. Igatahes täna ma nägin seal kummitust. xd Mingi naine riputas enda rõdul maani valget pikkade varukatega öösärki kuivama ja see liikus jumalast ise. Ausalt ka. xD Ma alguses ei näinud seda naist ja siis see öösärk heljus seal niisama. xd
Siis ma tulin koju, võtsin pisut aega rahunemiseks ja otsustasin täna jälle puhata. Sorri noh. Ma ei viitsi enam. Ma ei taha, ma ei jõua, ma ei viitsi, ma ei suuda! Nii ongi. Nii et täna ma puhkan.
Istun siin koos suure klaasi jääkülma cocaga. Gosh. Ma tean, et Coca-Cola on enesetapp, aga mulle meeldib seda mõnikord endale lubada. Täna on üks nendest päevadest. Mul on suured klapid peas ja ma kuulan hetkel From Autumn To Ashes - Short Stories With Tragic Endings. Jah, ma tean, et lubasin tihedamini enda muusikast kirjutada. Ja btw, ma tean, et see lugu on mingi skriim, aga lõpp on selle eest nii ilus ja minule vanade aegade pärast oluline.
Selle blogimise ajal jõudsin ma endale ka muretseda Korn'i cover Radiohead'i Creep'st, mida ma endale juba ammu tahtsin, aga see ei olnud lihtsalt mulle mõeldud, sest kogu aeg tuli midagi vahele ja tekitas raskusi selle hankimisel. Nüüd on see mul aga mpkal ja elu on ilus.
Nii hea on siin istuda, muusikat kuulata ja teha oma lemmiktegevust, kirjutada. Nii ilus on olla. Mul on täna hea tuju ka. Üle pika aja. Mul on juba sellepärast hea meel. ^^
Ja mulle meeldib Merilinga koos õnnelik olla. (:
Praegu ma juba kuulan Eminemi - Mockingbird.
Mulle hakkab juba täitsa meeldima see laulude kirjutamine siia. ^^ See on minu hetk. Te ei peagi kõigest aru saama. Ma ju kirjutan endale. Ma võin endaga inside joke ka kirjutada siia xd Jah, mul on neid terve posu. xD Ma just enne rääkisin Mürksile kui lõbus mul üksi võib olla. xD Enda naljade üle naerda. Aga seda ma teen ainult siis kui ära laksib. Nagu näiteks eile õhtul, kui ma naeru pidama ei saanud. Ja siis kui mul ära laksib, siis ma räägin nagu segane ja siis ma peaaegu, et juba spämmisin Mürkat msnis, aga see on normaalne. Ta oli tugev ja kannatas mu loba ära ja ütles veel, et see on ilus. ^^ See oli armas, sest ma ju tegelikult mõtlesin ilusaid asju kaa. (:
Ma nüüd enam ei pläma, ma ei oska. Või no oskaks küll, aga see ei ole vist vajalik. Ma parem otsin msnist endale ohvrid. (:
See oli üks smailirohke blog!
Hommikut plaanisin ma pikka, aga sain ülilühikese. Esimene tund oli mul vaba ning mõtlesin, et ärkan siiski seitsme paiku. Tühja sellega. Peale esimest kella edasi lükkamist, mis on ülimalt tavaline, tuli uni magus. Simad avasin ma järgmine kord kell 9:18. Avasin ja tegin tempoga. Jõudsin struktuuriõpetusse 10 min enne tunni lõppu ja asjad olin ma ka koju unustanud nagu paljud muud asjadki täna. xd
Selle magusa une jooksul nägin ma jumalast kõva unenägu. Mitte midagi sisutihedat või seotut, aga ägedat. Alustuseks kirjeldan miljööd. Oli kevad ning kool oli hiiglaslik, umbes nagu Ameerika filmides. Igatahes oli meil tohutu kooliaed, mida ma jumaldasin. Ja tohutult oli õpilasi ka. Suured muruplatsid ja selliseid väiksed künkad, teate küll. Esimene klipp, mida ma mäletan oli see, et me mängisime nagu me oleksime kolmandas klassis. Ma ei tea miks. xd Igatahes ehitasime me Sandri ja Otiga legodest torni. Meil olid kindlad mõõdud ette antud. Meie Sandriga tegime enda tornid jumalast korralikult, aga Ott oli mingi heidik ja ehitas mingi palju suurema. Me solvusime ta peale ja temaga päeva lõpuni ei rääkinud. xd Ja selle aja jooksul kui meie ehitasime, rääkis klassijuhataja (mitte Riina), meile igasuguseid asju, mida me kunagi väiksena rääkinud olime. Selliseid totakaid. Ta rääkis Anne-Mai ja kellegi ütlusi. Ma tean küll, et Anne-Mai ei käinud meiega koos algklassides, aga unenäos on see ju jumalast suva.
Järsku olin ma jälle normaalne kümnendik, mitte kolmandik ja pidin peale tunde trenni lippama. Aga sellega oli ka mingi jama. Mul polnud asju vms. Seetõttu istusin äärekivile ja nautisin vaadet: sagivad õpilased, nende peale paistev päike ja üldse selline. Mulle meeldib selline. Paneb mõtlema.
Nägin eemalt Erkit ja Kertut tulema, aga nad ingosid mind =( Tavaliselt ma oleksin kurb sellise asja pärast, aga unes ma ei hoolinud. Mul oli ikka hea tuju ja ma arvan, et üks põhiline asi mille pärast mulle see unenägu meeldis, oli see, et ma olin õnnelik. Nagu tõsiselt õnnelik. Alateadvuses ma teadsin, et mul on koolis kõik asjad korras ja sõpradega ja üldse. Kõik oli perfect.
Sellisest unenäost oli kahju ärgata, aga koolikohustus ootas täitmist.
Peale lühikest struktuuriõpetust, kus polnud Katit, kellega ma olin arvestanud, et ta seal on, läksin vene keelde, kus seekord oli Leitsi asemel õpetaja Ollermaa. Gosh. Igatahes tegime me lugemistesti, mis ma arvan, et oli üsna lihtne. Ma arvan sellepärast, et ma ei saa võõrkeele puhul kunagi kindel olla, kas ma oskasin või ei.
Seejärel oli kehaline õues. Mitte kõige hullem, aga kuna on kevad ja mu allergiad möllavad, siis hingamisega on küll natuke halvasti. Kui ma iga kord hakkan rohtu koju unustama, siis muutuvad asjad pisut keerulisemaks. Ma loodan, et mul järgmine kord meelde tuleb. (Mul oli praegu deja vu btw. Ma kirjutasin seda, endal pea pisut vasakule kallutatud ja miski oli nii tuttav) Kehalises tõukasime kuuli. Nii minu ala, mis sest, et ma selles tugev pole, aga see on nii minu ala nagu ka kettaheide ja vasar ja pallivise. xd Jah, mina olengi vasarapliks. xd
Peale kehalist oli keemia kus me õppisime p-elemente ja saime need ammuse aja töövihikud kätte. Jah, ma sain kolme, aga ma olen õnnelik, et ma suutsin vastu panna kiusatusele teiste pealt maha kirjutada ja hoopis enda teadmiste eest hinne saada. See on asi mis on väärt enda raha eest premeerimist. Tööd ma ei ole veel teinud. Seda ma hakkan homme õppima.
Peale keemiat tulid füüsika ja muusika, mis ei ole just mu lemmikained, kuid täna need kuidagi libisesid mööda. Nagu terve päev minu uimases olekus.
Peale kooli kõmpisin oma residentsi, kus veetsin meeldivad 45 minutit, mille jooksul jõudsin süüa ühe porgandi ja nuudleid, vennaga üle vaadata kaks fotokat, mida ma varsti kasutama hakkan, telekat vaadata, riided vahetada ja Stellaga natuke rääkida.
Seejärel läksin koolimajja, kust otsisin üles Merilini ja siis ma läksin enda esimesse kergejõustikku trenni üle mitme aasta. xd Kõigepealt sörkisime mingi 300 m (sellised trennipihvid xd), siis tegime sooja ja jooksuharjutusi ning siis jõudsime jälle minu alani. Kuulitõuge! nüüd tuli juba jälle natuke paremini. Ma arenen, saate aru. xd Siis jooksime mäkke ja mäest alla ja siis tegime 3x15 kõht-selg-küljed. Täna pääsesime sellega.
Seejärel tulime me minu juurde, kus ma tegin kiire pesu (Jah, Mürka peseb ka ennast, aga ta tegi seda juba koolis), sõime viinamarju ja läksime õue. Kutsusime Siimu ka õue. Siis me käisime poes, ostsime kommi, käisime Aasukal ja tulime jälle Kose tsentrumisse külmetama. Vahepeal lobisesime Sannaga ka. Siis hakkas meil külm ja me Mürgliga tulime tuppa ära. Toas me sõime natuke kartulit ja vinkut ja liha ja värki ja siis istusime natuke minu toas ja siis läksime jälle õue. Käisime ostsime poest mulle cocat ja siis läksime bussikasse, sest varsti pidi Mürkal buss minema. Appi kui naljakas. Mul kammis bussikas jumalast ära. xd Ma rääkisin Mürkale enda kontserdikogemusi, kus ma pidin surma saama küünarnukkide ja naeru läbi. xD
Siis ta läkski ja mina kõndisin kahtlases meeleolus koju tagasi. xD
Mul on üks mingi ära nõiutud koht kodu teel, kus mul tulevad alati imelikud mõtted ja tunded. Sellised tõsiselt imelikud. See on seal kurvi peal, kus on see oranž putka. Te ei peagi teadma. Igatahes täna ma nägin seal kummitust. xd Mingi naine riputas enda rõdul maani valget pikkade varukatega öösärki kuivama ja see liikus jumalast ise. Ausalt ka. xD Ma alguses ei näinud seda naist ja siis see öösärk heljus seal niisama. xd
Siis ma tulin koju, võtsin pisut aega rahunemiseks ja otsustasin täna jälle puhata. Sorri noh. Ma ei viitsi enam. Ma ei taha, ma ei jõua, ma ei viitsi, ma ei suuda! Nii ongi. Nii et täna ma puhkan.
Istun siin koos suure klaasi jääkülma cocaga. Gosh. Ma tean, et Coca-Cola on enesetapp, aga mulle meeldib seda mõnikord endale lubada. Täna on üks nendest päevadest. Mul on suured klapid peas ja ma kuulan hetkel From Autumn To Ashes - Short Stories With Tragic Endings. Jah, ma tean, et lubasin tihedamini enda muusikast kirjutada. Ja btw, ma tean, et see lugu on mingi skriim, aga lõpp on selle eest nii ilus ja minule vanade aegade pärast oluline.
Selle blogimise ajal jõudsin ma endale ka muretseda Korn'i cover Radiohead'i Creep'st, mida ma endale juba ammu tahtsin, aga see ei olnud lihtsalt mulle mõeldud, sest kogu aeg tuli midagi vahele ja tekitas raskusi selle hankimisel. Nüüd on see mul aga mpkal ja elu on ilus.
Nii hea on siin istuda, muusikat kuulata ja teha oma lemmiktegevust, kirjutada. Nii ilus on olla. Mul on täna hea tuju ka. Üle pika aja. Mul on juba sellepärast hea meel. ^^
Ja mulle meeldib Merilinga koos õnnelik olla. (:
Praegu ma juba kuulan Eminemi - Mockingbird.
Mulle hakkab juba täitsa meeldima see laulude kirjutamine siia. ^^ See on minu hetk. Te ei peagi kõigest aru saama. Ma ju kirjutan endale. Ma võin endaga inside joke ka kirjutada siia xd Jah, mul on neid terve posu. xD Ma just enne rääkisin Mürksile kui lõbus mul üksi võib olla. xD Enda naljade üle naerda. Aga seda ma teen ainult siis kui ära laksib. Nagu näiteks eile õhtul, kui ma naeru pidama ei saanud. Ja siis kui mul ära laksib, siis ma räägin nagu segane ja siis ma peaaegu, et juba spämmisin Mürkat msnis, aga see on normaalne. Ta oli tugev ja kannatas mu loba ära ja ütles veel, et see on ilus. ^^ See oli armas, sest ma ju tegelikult mõtlesin ilusaid asju kaa. (:
Ma nüüd enam ei pläma, ma ei oska. Või no oskaks küll, aga see ei ole vist vajalik. Ma parem otsin msnist endale ohvrid. (:
See oli üks smailirohke blog!
Kommentaarid
Postita kommentaar