Täna ma ärkasin mingi kell. Ma enam ei mäleta. Arvestasin sellega, et pean oma esta mappi tegema. Istusin pastakas käes laua taga, aga pea oli mõtetest tühi. Mitte midagi. Olin üksinda siin piiritus tühjuses. Siis muutsin plaane ja tulin arvutisse. Panin oma vanad lemmikud winampi ja lasin mõtetel hõljuda sootuks omi radu pidi. Oasis, Bob Marley, Spoon, Death Cab For Cutie ja kõik need teised. Siis puhusin üheda parimatest, ehk siis Meriliniga, pikemalt juttu. Rääkisime jälle maast ja ilmast. Naljakas väljend. Sama hästi võin öelda ju põrandatest ja õhust. Aga umbes seda me tegimegi. Muutsime jällegi ka kõige mõttetumad laused huvitavateks.
Mingi kell, mida ma taas ei mäleta ütlesin ma talle, et pean peagi lahkuma. Ja seda ma tegingi. Kell neli pidi olema teatripäeva proov. Pidi ja oli. Tõmbasin Mürka dressika selga (ma ei suutnud vastu panna. Ta jättis selle eile siia ja see oli nii pehme ja mõnus. Ja ma küsisin talt luba ka) ning seadsin sammud kooli poole. Ei tegelikult kõigepealt õpetaja Riina poole, et võtmed saada, aga ma ei saanud neid ja ma ei viitsi rääkida ka mis ja kuidas oli. Igatahes kell pool viis istusime me aeroobika saali maha ja jällegi olin ma mõttelage. Mitte ühte ainsat väärt ideed. Viis viisteist seadsin krapsakad sammud taas õpetaja poole, et talle võtmed tagastada ja siis jooksuga koju O.C-d vaatama. Koduteel puhusin taas Merilinga juttu ja peale O.C-d ka. Ahjaa, hommikul häkkisin oma blogiga ka natuke. Muutsin pealkirju ja värki. Ja Liisiga rääkisin ka.
Peale O.C-d olin arvutis ja analüüsisin Kati esta mappe. Lühidalt. Huvitav oli. Ja ma lõpuks taipasin, et ma ei pea Kati peale kade olema, sest ta hästi kirjutab. Esimest korda mõistsin kui erinevalt me tegelikult kirjutame ja ma ei saa võrrelda kahte asja mis teineteisest nii palju erinevad. Nüüd ma olengi siin ja kirjutan.
Praegu ma lähen Superstaari vaatama. Tsau.
Mingi kell, mida ma taas ei mäleta ütlesin ma talle, et pean peagi lahkuma. Ja seda ma tegingi. Kell neli pidi olema teatripäeva proov. Pidi ja oli. Tõmbasin Mürka dressika selga (ma ei suutnud vastu panna. Ta jättis selle eile siia ja see oli nii pehme ja mõnus. Ja ma küsisin talt luba ka) ning seadsin sammud kooli poole. Ei tegelikult kõigepealt õpetaja Riina poole, et võtmed saada, aga ma ei saanud neid ja ma ei viitsi rääkida ka mis ja kuidas oli. Igatahes kell pool viis istusime me aeroobika saali maha ja jällegi olin ma mõttelage. Mitte ühte ainsat väärt ideed. Viis viisteist seadsin krapsakad sammud taas õpetaja poole, et talle võtmed tagastada ja siis jooksuga koju O.C-d vaatama. Koduteel puhusin taas Merilinga juttu ja peale O.C-d ka. Ahjaa, hommikul häkkisin oma blogiga ka natuke. Muutsin pealkirju ja värki. Ja Liisiga rääkisin ka.
Peale O.C-d olin arvutis ja analüüsisin Kati esta mappe. Lühidalt. Huvitav oli. Ja ma lõpuks taipasin, et ma ei pea Kati peale kade olema, sest ta hästi kirjutab. Esimest korda mõistsin kui erinevalt me tegelikult kirjutame ja ma ei saa võrrelda kahte asja mis teineteisest nii palju erinevad. Nüüd ma olengi siin ja kirjutan.
Praegu ma lähen Superstaari vaatama. Tsau.
Kommentaarid
Postita kommentaar