Ja mõnikord on olemas õhtud, kus pärast võrdlemisi vastikut tööpäeva, on sul võimalus minna oma parimate sõbrannadega jõule tähistama, naerda ennast kinos peaaegu oimetuks ja siis jätta selleks korraks hüvasti. Mis sest, et sa ostsid kinopiletid eilsele seansile ja mis sest, et sa võtmed koju unustasid. Päeva lõpus on sul siiski rahulolevana võimalus kodu poole sõitvasse trammi istuda, võtta välja oma heleroosade kaantega Betti Alveri luulekogumik ja lugeda keset neljapäevaõhtuselt ähmaseid inimesi, kuidas eesti keelt tegelikult kasutama peaks. Mul on viimasel ajal tunne, et ma liigun beebisammudel lähemale selle minu enda poolt idealiseeritud Tartu-Susannale. See aknalaual unistav tudeng, kes nautis üksiolemist, pimedatel tänavatel kojujalutamist ja kirjasõna ilu. Kui palju on eesti keeles sõnu, mida me mõistame aga ei kasuta. Kui palju on sõnu, mida me kasutame ja ikka mitte keegi ei mõista. Raske on selle keelega. Aga ilus on ka. Kui ainult saaks endast välja kõik need sõnad, ...
Postitused
Nii hea on seda 29. jaanuari postitust lugeda. Või noh, natuke kurb ka, sest ma mäletan kui raske mul oli, aga teistpidi on nii rõõmus ja kerge vaadata, kui kaugele ma viimase poole aastaga tulnud olen. Mul on aega tegeleda oma hobidega, mul on aega, mida veeta oma sõpradega, mul on aega, et kodus diivani peal vedeleda ja süümekatevabalt seebikaid vaadata, mul on aega (kuigi mõnikord puudub tahtmine) õhtuks soe söök lauale teha ja mul on aega mõelda, millised on need unistused, mida ma täide tahaksin viia. Hea on tõdeda, et tervis on parem. Trenni jõuan rohkem kui küll ja mõningad nendest kordadest isegi koos personaaltreeneriga, mis on üks paremaid otsuseid, mida ma isikliku arengu mõttes teha oleksin võinud. Ma olen temaga koos töötamise ajal enda kohta hästi palju õppinud ning seda nii füüsilises kui vaimses võtmes. Ma olen esimest korda oma lühikese elu jooksul aru saanud, mida see kogu "kuula oma keha"- mumbojumbo tähendab. See tegelikult on nii palju olulisem, kui ma ...
Uus aasta on minu jaoks hästi alanud. Näiteks tõmbasin ma joone alla kolmandale semestrile magistriõppes, mis tähendab, et kõik õppeained on läbitud ning ees on veel üks viimane hiiglaslik pingutus, mille nimi on magistritöö. Kuid siiski olen ma pärast enda jaoks mitut moodi rasket semestrit, otsustanud magistritöö kirjutamise ootele panna. Mina, inimene, kes ma olen alati avalikult kuulutanud, et ma ei saa aru kõikidest nendest, kes nii viimasel hetkel alla annavad. C'mon, kas te viitsite seda pärast rohkem kirjutada või? Susanna, note to self , ürita mõnikord olukordi teiste inimeste mätaste otsast vaadata. Mõnda aega tagasi andsin selle info edasi ka oma lõputöö juhendajale, kellest ma meeletult lugu pean ja ma sain temalt tagasi vastuse, mis mulle hästi korda läks. Eriti kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale ja eelkõige viimasele poolele sellest aastast. Minust ei oleks ilmselt väga kena siia kopeerida kogu tema kirja (mis oli küll lühike, aga tabav), kuid ma tahaks s...
Me tähistasime täna Kertu ja Inksuga meie oma jõule ja mul oli ääretult tore õhtu. Lisaks nende toredusele käisime me vaatamas filmi The La La Land, mis mingil põhjusel kõnetas mind nii mitut moodi. Ja et ma seda tulevikus ära ei unustaks, siis ma panen selle ühe laulu endale siia for safekeeping . Mul muidu ei läinud vahepeal eriti hästi. Nüüd läheb juba paremini ja kui kõik läheb nii nagu peab, siis ehk uuest aastast jõuan ma isegi siia sagedamini kui korra või kaks aastas. Ilusat kõike teile!
Elu nagu rootsi lastefilmis - that's the dream
Ma kogu aeg mõtlen siia naasmisele, aga oleks piisanud lihtsalt Maria varem mulle külla saata. Sa elad oma vaikset, võrdlemisi igavat, kuid mugavat ja mõnusat elu ning siis tuleb Maria, kes on nii Maria. Hakkamist täis ja juukseotsteni õnnelik, missest et elus ei ole kõik alati nii nagu tahaksid, aga ikka on hetki ja olukordi, mille nimel enda sisemisele vestluspartnerile "Best day ever!" hüüda. Ta räägib sulle merest ja suvest ja põrandateta majast, mis on kõige kodum kodu üldse ja kui sa talle vastutasuks oma viimase aja leiust ja armastusest Bullet Journalist räägid, siis ta soovib seda sirvida ja ütleb mõtlikult, et tal vist peaks ka kodus paar tühja märkmikku vedelema.. Või siis ütleb lihtsalt, et ta sooviks, et minu märkmik oleks tema oma, mis on iseenesest ka tore soov, kuid ma leian, et minu mõtetega koos elamine nõuaks aastatepikkust harjutamist ja ebavajalikku eneseanalüüsi. Aga Maria pani mind igatsema tagasi sellesse hetke, kui me suvel Haapsalus olime ja ma rat...
Ma rääkisin eelmisel korral, et mul on eesmärk lugeda sel aastal 30 raamatut. Kuna täna sai mul järjekordne raamat läbi, seisin suure pealehakkamisega riiuli ees, et uut valida. See on alati nii raske otsus. Ühtpidi ei taha ühtegi raamatut mittevalimisega solvata, aga teisalt on elu nii lühike, et tahaks lugeda ainult parimaid. Kuna tahtsin vahelduseks lugeda, kuidas emakeel paberile sobib, liikusin oma võõrkeelse kirjanduse sektsioonist ilukirjanduse aladele ja seal omakorda kadunud põlvkonna juurde kuni ma lõpuks jõudsin oma võrdlemisi uhke teatrikirjanduse riiulini. Ja siis ma jäin sinna natukeseks kinni. Põhjus oli ilmselt osaliselt selles, et ma ühel päeva oma praeguse kooli asju tehes, jõudsin mõttelõngaga fenomenoloogia ja teadriteaduse loenguteni. Tavapärane igatsus tuli peale. Ja ma täna tundsin, kuidas ma pean teatrit lugema. Eriti kuna ma lähen neljapäeval teatrisse oma vana armastuse juurde. Uku Uusbergil on uus pala lavadel ja ma ei saa teisiti, kui et pean seda nägema. ...
Ma olen ammu teadnud, et planeerimine tekitab minus elevust. Seda mingit tunnet, et asjad võivad tegelikult päris hästi minna. Et see võimalus eksisteerib kuskil paralleeluniversumis ja minul tuleb see lihtsalt üles leida. Ma olen alati võtnud uue aasta tulekut kui täiesti puhast lehte ja kuigi ma tean, et ma võiksin seda teha igal päeval aastas, meeldib mulle 1. jaanuari kollektiivsus. See, kuidas ühel hetkel otsustavad kõik (okei, mitte kõik, aga väga paljud), et nad tahavad nüüd paremad inimesed olla ja eluga paremini hakkama saada. Ma küll ei ole meeletu uusaastalubaduste tegija, aga uusaastaunistuste tegija küll. Sel aastal tuli mul kuidagi eriline tuhin uut aastat planeerida ja paremaks inimeseks saada. Kertu teadis seda ja kinkis mulle veel lisaks raamatu "Minu väga hea aasta", mis on minusuguste elevus-planeerijate parim sõber. Käsib sul eesmärke kirja panna ja eelmist aastat meenutada ning kokkuvõtteid ja plaane teha. Ja ega see ei olegi mõeldud, et sa nüüd saavuta...
Täna on Mariaga nii mitu ilusat asja jutuks tulnud. Kõigepealt käskis ta mul valida uue aasta sõna või lause. See on traditsioon, mida nad oma sõbrannaga on aastate jooksul teinud ja ta otsustas seekord mind ka kaasata. Ma valisin 2016. aasta sõnaks "lahkus". Ma mõtlen selle all inglisekeelset "kindness"i. Lahkus pole küll ilmselt kõige parem vaste, sest kindness on minu jaoks veidi laiatähenduslikum, kuid ma ei suutnud paremat välja mõelda. Seega lasen ennast kanda 2016. aastasse selle sõna vaimus. Ilus mõte! Teine jutt käis selle kohta, et kui Mariast tehtaks film, siis kes teda mängiks. Vastus sellele küsimusele oli imelihtne, Meryl Streep, nii et jõudsime kiirelt selle juurde, et kes mind mängiks. Ja siis ütles Maria ühe ilusa asja, et ma oleksin segu Julianne Moore'ist ja Emma Stone'ist, sest ma olen üdini naiselik, kuid kannan endaga alati tütarlapselikkust kaasas. Armsalt naljakas ja jään alati iseendaks. See oli ilusti öeldud + nad on mõlemad ...
Mulle kirjutati kunagi Orkuti iseloomustusse, et olen armastust täis. Ma tol ajal ei saanud üldse aru, mida sellega mõeldi. Mõtlesin, et see on üks järjekordne asi, mida lihtsalt öeldakse. Aga kui ma eile kohtusin esimest korda ühe uhiuue väikese inimesega, siis ma vist sain aru küll, mis see tähendab. Tundsin, kuidas kogu armastus ei mahu minu sisse ära, sest maailmas on olemas üks väga-väga armastusväärne pisike pamp. < 3
It's going to be a long one...
Kui ühel päeval sult küsitakse: "Kas sul on kõik hästi ikka? Sa ei tundunud nagu sina ise. Oled vaiksem ja pole enam üldse nii rõõmsameelne.", siis on küll hetk korra sisse ja välja hingata ning natuke mõelda, mis toimub. Mu vastus oli loomulikult kiire tulema: "Ma olen lihtsalt hässssti väsinud." Aga ma jäin ise hiljem mõtlema, et huvitav, kas sellest piisab. Kas sellest piisab, et üks mu lähedasemaid inimesi tunneb, et ta peab mulle ütlema, et ma pole enam üldse nii rõõmsameelne? Tegelikult ju ei piisa. Mine maga ja lase ajul puhata ja mõtle siis uuesti, et mis valesti on. Kiire on, palju on teha ja tahet pole alati piisavalt palju. See on juba tõele lähemal. Väga palju põhjendamatut enesepiitsutamist ja väljendi "mul on nii raske" endale korrutamist. Nüüd oleme juba päris lähedal. Seega on aeg teha kõigest "paljust tegemisest" paus ja vaadata youtube'ist Sarah Kay videosid, lugeda enda Tartu memuaare ja absoluutselt mitte välja teha se...
Pärast tänast eksamit ei tulnud ma koju nagu tavaliselt pärast tüütut koolipäeva, vaid seekord läksin ma kesklinna, et Murakale sünnipäevaks kingitus ära osta. Kui ma olin üüratu "Väikse printsi" näppu haaranud, läksin ma võõrkeelse kirjanduse riiulisse helgust otsima, sest ma tean, et Murakale meeldib helge. Aga selle asemel vaatas mulle vastu üks raamat, mille seljale oli õrnalt kirjutatud: "Susanna, sa ju tead, et sa pead mu koju viima" ja ma tegelikult teadsin ka. Ilma, et mulle oleks seda kirja läinud vaja. Kui kogu helguse eest oli tasutud, läksin ma kohvikusse, sest sünnipäevalapse kingitus ja kaart tahtsid veel natuke ilusaid sõnu lisaks. See tehtud, pöörasin tähelepanu enda raamatule. Raamatule, mis teeb mind õnnelikuks. Selle nimi on "No matter the wreckage" ja selle autor on Sarah Kay, kes on juba ammu oma TED kõnega mulle hinge ja südamesse pesa teinud (https://www.ted.com/talks/sarah_kay_if_i_should_have_a_daughter). Kui ta sel aastal Eestis...
Vestlusi elust enesest
- "Mulle ei meeldi see su kohusetunne vahepeal." - "Miks?" - "Sest ta lööb liiga kõvasti."
Long time no see. Kas te ikka teate, et ma käin koolis nüüd? Ühel ja samal ajal võrdlemisi põnev ja äärmiselt tüütu. Tahaks ju targaks saada, aga samas tahaks pärast tööpäeva lõppu mingit oma elu ka elada, mitte inglisekeelseid teadusartikleid lugeda või esseesid kirjutada teemadel, millest mul kõige õrnemat aimugi pole. See-eest on tööl veidi parem kui varem. Tunnen, kuidas erinevatest nurkadest salaja mingi tunnustus ligi hiilib. Või selline 'attaboy -suhtumine. See on päris kena vaheldus hunnikule feilimisele. Töö ise on ka pärast ühte aastat (jah, mul oli work-anniversary vahepeal) veel üllatavalt põnev. Ma ei tea, kas kõigile, aga mina pean ju kogu aeg on top of things olema, nii et rabelemist on palju. Ma mäletan, et Kertu ütles mulle paar kuud tagasi midagi stiilis, et "sul võiks ka ju seal tööl vahelduseks rahulik olla". Sel hetkel ajas see mind ainult naerma, sest rahu ei paistnud mitte kuskil tulevat, aga tundub, et nüüd on rahulikum. Aga kasu pole sellest ik...
Täna, aasta aega tagasi, algas minu elu Tallinna peatükk. Täpselt aasta aega tagasi andis mu korteriomanik mulle Killu võtmed ja ma veetsin oma esimese öö täiesti tühjas korteris. Aga et mul päris nii õudne ei oleks, tulid Kertu, Mürka ja Juss mulle õhtul külla, et juua Felix Felicist, süüa arbuusi ja avastada, et sisustamata korteris on üsna raske hakkama saada. Loomulikult ei ole mul õigust öelda, et ma täiesti tühjade kätega tulin. Koselt linna sõites, pakkisin ma käekotti tuduriided ja padja. Mulle tundus, et sellest võiks esimeseks ööks piisata. Sest Killus oli üks fliis olemas ja no palju ikka üheks ööks vaja läheb. Mäletan veel, kuidas selles tühjuses oli nii palju potentsiaali. Nägin vaimusilmas meie talviseid sõbrannade veiniõhtuid kamina ees. Neid küll ei olnud, aga potentsiaal pole veel kuhugi kadunud. Uus talv on teel, nii et.. kõik on alles ees. See eelmise aasta augustipäev tundub praeguseks nii kaugel olevat... Kuigi ma mäletan veel väga hästi seda kõhedat tunne...
Mõnikord on imelik olla see inimene, kes läheb igal hommikul tööle kindlustusfirmasse, et tegeleda numbrite ja graafikute ja IT-muredega, aga kes õhtul koju tulles tahaks kuulata oma kurba muusikat, lugeda Tennessee Williamsit ja Anton Tšehhovit ja mõelda, et äkki ta ikka kunagi töötab teatris või kirjutab raamatu.
"Sõnad näisid kukkuvat kaevu, mille vesi, ehkki selge, neid juba langemise ajal nii kummaliselt peegeldas, et võis näha, kuidas nad tundmatuseni moonduvad, omandades lapsearu põhjas jumal teab mis kuju." - Virginia Woolf, Tuletorni juurde tlk. Malle Talvet ja Jaak Rähesoo no on ju need sõnad nii ilu-ilusad.
Elu vist ei ole enam nii rutiinne kui siis kui ma viimati kirjutasin. Isegi mu sõbrad on mind vahepeal näinud (kuigi let's not og crazy , ainult vahepeal) ja ma olen korra Tartusse põiganud, töökaaslastega vägeva peo ära pidanud ning Jaana ja Riinugagi õhtut nautinud. Ja kuhugi sinna vahele on mahtunud ka natukene kodusolemise aega. Olen vahepeal olnud ka üheks osaks värbamisprotsessist, sest minu meeskonda oli vaja juurde nelja uut inimest. Siiani olen õnnelik, et sain esimese tööintervjuude pidamise kogemuse just sellisel kohal töötades, sest meie töö ei nõua inimestelt absoluutselt mitte mingit ühist huvi. Ehk võiks olla huvi Ifi vastu, aga mitte midagi muud. Seega oli mul au vestlusi pidada inimestega, kellel olid täiesti seinast-seina taustalood. Ametialaselt sai kohtutud inimestega naiskeevitajatest ämmaemandateni välja. Kõik tõestasid ennat olevat väga huvitavad inimesed. Pärast töövestlusi on suurem osa tööpäevi minu jaoks möödunud uute inimeste ...