Bi-normal.

Uus aasta on minu jaoks hästi alanud. Näiteks tõmbasin ma joone alla kolmandale semestrile magistriõppes, mis tähendab, et kõik õppeained on läbitud ning ees on veel üks viimane hiiglaslik pingutus, mille nimi on magistritöö. Kuid siiski olen ma pärast enda jaoks mitut moodi rasket semestrit, otsustanud magistritöö kirjutamise ootele panna. Mina, inimene, kes ma olen alati avalikult kuulutanud, et ma ei saa aru kõikidest nendest, kes nii viimasel hetkel alla annavad. C'mon, kas te viitsite seda pärast rohkem kirjutada või?

Susanna, note to self, ürita mõnikord olukordi teiste inimeste mätaste otsast vaadata.

Mõnda aega tagasi andsin selle info edasi ka oma lõputöö juhendajale, kellest ma meeletult lugu pean ja ma sain temalt tagasi vastuse, mis mulle hästi korda läks. Eriti kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale ja eelkõige viimasele poolele sellest aastast. Minust ei oleks ilmselt väga kena siia kopeerida kogu tema kirja (mis oli küll lühike, aga tabav), kuid ma tahaks siia panna paar rida, mis ehk panevad mõtlema ka kellegi teise.

"Vaata hoolega, mis see on, millest kõige viimasena oled valmis loobuma. See ilmselt ongi Su elu ülesanne ja kõige vajalikum kogemus inimesena."

Mul see hoolega vaatamine alles käib, aga üks, milles olen kindel, on see, et ma ei ole mitte kunagi valmis loobuma inimestest oma elus. Mina ise nende hulgas. Enda ärakaotamine oleks vist kõige hirmsam asi üldse.

Mu keha ja vaim väsisid ühel hetkel ära. Mu keha ei huvitanud, et ma keskmiselt kolm korda nädalas ennast trenni viitsin vedada või et ma aasta jooksul ta kuuest kilost vabastasin. Teda ei huvitanud, et ma vähendasin oma tarbitavaid alkoholikoguseid märgatavalt või et ma tegin märksa sagedamini oma toitumises tervislikemaid valikud. Ta vastas mulle mitme angiiniga, viirusega ja lugematu hulga pisemate tervisehädadega. Mu "ma ei ole mitte kunagi haiguslehel olnud"-olukorrast kujunes ruttu "olen viimasest neljast kuust 30 päeva haige olnud"-olukord. Ja isegi kui haiguslehed olid juba läbi, oli tervise osas ikka veidi lootustetu tunne.

Ja mu vaimu kohe üldse ei huvitanud, et ma üritasin temasse väe võimuga suruda koolitarkust ega ka see, et ma leidsin ta kosutamiseks uue hobi, sest iga kord kui mul oli aeg midagi nautida, mõtlesin mina, et ma ei ole seda väärt. Sest minul jooksis samal ajal silme ees to-do list, mis oleks ideaal-Susannal ammmmmmu tehtud, aga mina olin ikka kinni selle laisa ja tahtejõuetu Susanna kehas. Oi, kui palju põlgust ma tema vastu möödunud aasta jooksul tundsin, sest ta takistas mind pidevalt mu püüdlustes olla superinimene. Tuli välja, et ei olegi nii lihtne olla ideaalses vormis 5x nädalas trennis käiv, ainult tervislikult toituv, ülikooliharidust omandav, juhipositsiooni tundma õppiv finantsgeeniusest naine, kelle kodu on alati laitmatus korras, kellel on soe söök igal õhtul laual ning kes leiab alati, kui tuju tuleb, aega raamatu lugemiseks ja kõigi oma sõpradega aja veetmiseks. Tavaliselt lõppes mu püüdlus sellega, et lamasin oma elutoa põrandal (parematel päevadel pimedas magamistoas voodi peal keras) ja põrnitsesin ühte punkti, olles täies lühises, et millest täpsemalt siis alustada, et kõik tehtud saaks ning mõistmata, et see kõik ei ole tegelikult üldse nii oluline.

AGA! Seda rõõmsamal meelel võin ma kuulutada, et 25ndasse eluaastasse olen ma jõudnud juba palju paremas vormis. Ma olen pööranud rohkem tähelepanu oma tervisele - nii füüsilisele kui vaimsele, olen saanud tunduvalt rohkem aega veeta enda jaoks oluliste inimestega ning olen saanud kulutada süümepiinade vaba aega tegevustele, mida ma naudin. Sealhulgas olen seadnud endale eesmärgid uueks aastaks, mida ma ogaruse moodi agarusega nüüd ellu püüan viia (mõistes, et sihtmärk pole perfektsus) ning vaatan hoolega, mis on see, millest kõige viimasena olen valmis loobuma. Seni olen veel ise väga elevil, sest eelmine aasta näitas mulle, et eesmärkide seadmine (ja ka täitmine) võib päris lõbus ja rahuldustpakkuv olla. Loodan südamest, et ülejäänud aasta läheb nii nagu jaanuarikuu ning siis on kõik hästi. Ja siis ehk saab isegi selle magistritöö purki panna ja selle osa elust mõneks ajast riiulisse sättida.

NB!

Do not get me wrong! Magistriõpe täiskohaga töö kõrvalt ei ole mingi ületamatu takistus. Eriti veel minusugusele inimesele, kellel pole kolme last ja meeletut majapidamist, mis igapäevaselt 98% mu tähelepanust nõuaksid. Aga kui sa ühel hetkel ei suuda enam endale põhjendada, miks sa seda teed või mis sa sellest kaasa saad, siis see on üks kõige raskemaid asju üldse. Ja mis kõige hullem - see ei piirdu kooliga. Kõik need rasked emotsioonid pakivad ennast sulle igal hommikul kotti, et siis kogu päev sinuga kaasas käia ja sulle meelde tuletada, kuidas sa asjadega hakkama ei saa ja kuidas kõik, mis sa üldse oma elus parasjagu teed, on hästi halb ja kohutav. Ja sinna punkti jõudes tundub paus enne magistritöö kirjutamist geniaalne ja ainuvõimalik lahendus olevat. Sest kes see seda fookuseta kirjutatud tööd niikuinii lugeda tahaks?!

Ning kui keegi püüab sulle väita, et need on lihtsalt tühjad vabandused, millega oma laiskust või suutmatust varjata, siis see on lihtsalt midagi, millest tuleb mitte välja teha. Ja isegi kui need on ainult vabandused, siis at the end of the day on see sinu enda haridus ja elu ning keegi peale sinu ei tea paremini, kuidas see lõpuks välja peaks kukkuma.