Nii hea on seda 29. jaanuari postitust lugeda. Või noh, natuke kurb ka, sest ma mäletan kui raske mul oli, aga teistpidi on nii rõõmus ja kerge vaadata, kui kaugele ma viimase poole aastaga tulnud olen. Mul on aega tegeleda oma hobidega, mul on aega, mida veeta oma sõpradega, mul on aega, et kodus diivani peal vedeleda ja süümekatevabalt seebikaid vaadata, mul on aega (kuigi mõnikord puudub tahtmine) õhtuks soe söök lauale teha ja mul on aega mõelda, millised on need unistused, mida ma täide tahaksin viia.
Hea on tõdeda, et tervis on parem. Trenni jõuan rohkem kui küll ja mõningad nendest kordadest isegi koos personaaltreeneriga, mis on üks paremaid otsuseid, mida ma isikliku arengu mõttes teha oleksin võinud. Ma olen temaga koos töötamise ajal enda kohta hästi palju õppinud ning seda nii füüsilises kui vaimses võtmes. Ma olen esimest korda oma lühikese elu jooksul aru saanud, mida see kogu "kuula oma keha"-mumbojumbo tähendab. See tegelikult on nii palju olulisem, kui ma olen kunagi osanud arvata. Tänu sellele surfan pidevalt edasi sellel enesearendamise lainel ja mulle väga sobib see.
Ma ei ole juba üle poole aasta tundnud vajadust vajuda elutoa põrandale ja põrnitseda kaugusesse, sest that's how good my life is. Ja seda on oodatust toredam endale tunnistada. Ja kuigi mulle meeldib endiselt vaibal vedeleda, teen ma seda nüüd ainult kindel siht silme ees.
Planeerimine meeldib mulle ka endiselt ja seda teen ma mitmel rindel - köök, kodu, kirjutamine, igapäevatoimetused jms. Ma igatsen sügist ja seda hardcore rutiini, mis sellega tuleb. Suvi pole kunagi minus erilisi tundeid tekitanud, aga need pimedad aastaajad selle-eest... oh, kus nendega tuleb hygge mu ümber ja mu sisse. Ja see tundub olevat täpselt see aeg, kus salaja omaette nokitseda, et siis kevadel mingite suurepäraste ideede ja tegudega lagedale tulla. Mulle meeldib see tunne ja see sense of possibility, mis mu jaoks sellega kaasa tuleb. Viimastel päevadel on mu lemmikosaks hommikutest olnud need hetked, kus ma astun majauksest välja ja see õhk, mis mulle vastu tuleb, on nii karge ja lootustandev, et sügis on kohe siin. (Vabandan ebapopulaarse seisukoha pärast.)
Ja siis on veel inimesed mu ümber, kes kihluvad ja abielluvad ja saavad lapsi ja ostavad kodusid ja vahetavad töökohti ja lähevad kooli ja otsustavad enda kasuks midagi ära teha ja teevad igasuguseid muid ägedaid asju. Ja kuigi ma olen alati arvanud, et minu loomuses on olla nende peale salajas kade, siis tegelikult annavad nad otse vastupidi mulle sellega juurde suurtes kogustes rõõmu ja energiat. Lausa lust on nende üle ja nendega koos õnnelik olla. :) You go people! Ennast tuleb hoida!
Ja nii ma kulgengi päevast päeva töö ja kodu ja trenni vahet, vahepeal neid kolme omavahel sassi ajades, kuid siiski protsessi nautides. Hetkel on suurimaks fookuseks kahe ja poole nädala pärast toimuv poolmaraton, millest ma olen lubanud osa võtta (peamiselt endale). Hirm on suur, aga samas on põnev ka. Eks paistab, mis minust pärast seda alles jääb. Seniks aga soovin iseendale kerget jalga ja ilusaid mõtteid.
Hea on tõdeda, et tervis on parem. Trenni jõuan rohkem kui küll ja mõningad nendest kordadest isegi koos personaaltreeneriga, mis on üks paremaid otsuseid, mida ma isikliku arengu mõttes teha oleksin võinud. Ma olen temaga koos töötamise ajal enda kohta hästi palju õppinud ning seda nii füüsilises kui vaimses võtmes. Ma olen esimest korda oma lühikese elu jooksul aru saanud, mida see kogu "kuula oma keha"-mumbojumbo tähendab. See tegelikult on nii palju olulisem, kui ma olen kunagi osanud arvata. Tänu sellele surfan pidevalt edasi sellel enesearendamise lainel ja mulle väga sobib see.
Ma ei ole juba üle poole aasta tundnud vajadust vajuda elutoa põrandale ja põrnitseda kaugusesse, sest that's how good my life is. Ja seda on oodatust toredam endale tunnistada. Ja kuigi mulle meeldib endiselt vaibal vedeleda, teen ma seda nüüd ainult kindel siht silme ees.
Planeerimine meeldib mulle ka endiselt ja seda teen ma mitmel rindel - köök, kodu, kirjutamine, igapäevatoimetused jms. Ma igatsen sügist ja seda hardcore rutiini, mis sellega tuleb. Suvi pole kunagi minus erilisi tundeid tekitanud, aga need pimedad aastaajad selle-eest... oh, kus nendega tuleb hygge mu ümber ja mu sisse. Ja see tundub olevat täpselt see aeg, kus salaja omaette nokitseda, et siis kevadel mingite suurepäraste ideede ja tegudega lagedale tulla. Mulle meeldib see tunne ja see sense of possibility, mis mu jaoks sellega kaasa tuleb. Viimastel päevadel on mu lemmikosaks hommikutest olnud need hetked, kus ma astun majauksest välja ja see õhk, mis mulle vastu tuleb, on nii karge ja lootustandev, et sügis on kohe siin. (Vabandan ebapopulaarse seisukoha pärast.)
Ja siis on veel inimesed mu ümber, kes kihluvad ja abielluvad ja saavad lapsi ja ostavad kodusid ja vahetavad töökohti ja lähevad kooli ja otsustavad enda kasuks midagi ära teha ja teevad igasuguseid muid ägedaid asju. Ja kuigi ma olen alati arvanud, et minu loomuses on olla nende peale salajas kade, siis tegelikult annavad nad otse vastupidi mulle sellega juurde suurtes kogustes rõõmu ja energiat. Lausa lust on nende üle ja nendega koos õnnelik olla. :) You go people! Ennast tuleb hoida!
Ja nii ma kulgengi päevast päeva töö ja kodu ja trenni vahet, vahepeal neid kolme omavahel sassi ajades, kuid siiski protsessi nautides. Hetkel on suurimaks fookuseks kahe ja poole nädala pärast toimuv poolmaraton, millest ma olen lubanud osa võtta (peamiselt endale). Hirm on suur, aga samas on põnev ka. Eks paistab, mis minust pärast seda alles jääb. Seniks aga soovin iseendale kerget jalga ja ilusaid mõtteid.
Kommentaarid
Postita kommentaar